Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto

Keelesund ei pruugi sihile viia

FOTO: Internet

Kui vene- või mitmekeelne laps õpib eesti keeles, siis kas teda peaks sundima ainult eesti keeles suhtlema? See oli üks küsimustest, mis keelepöörde konverentsi debatil üles kerkis ning teadlastelt ja praktikutelt vastuseid ootas.

Kui pere kodune keel on vene keel, aga laps käib eesti lasteaias või koolis, siis kas vanemad peaksid temaga eesti keeles suhtlema?

Toila lasteaia Naerumeri direktor Leena Tukkia: Võin tuua näite vanemast, kes lasteaia territooriumil räägib lapse ja õpetajatega eesti keeles. Ta on avatud, õpib ka ise keelt ja näen, et tema eesti keele oskus on kolme aasta jooksul arenenud. Jah, vahel tuleb eesti keel vigadega, aga loeb tahtmine. Lasteaed on see koht, kus ka meeskond toetab.

Isegi kui laps kuuleb, et õpetaja räägib perfektset eesti keelt ja ema ütleb vahel valesti, siis ta teeb vahet, mis on õige ja mis vale.

Minu arvates ei ole sellele küsimusele "jah" või "ei" vastust. See sõltub sellest, kas vanem tahab keeleliselt areneda või jääb oma tasemele, aga nõuab ainult lapselt: "Sa pead õppima!"

Kuidas saavad vanemad toetada keelte õppimist kodus?

Leena Tukkia: Kas või küsides: "Milliseid uusi sõnu sa täna eesti keeles õppisid? Mida te täna tegite ja mida sa avastasid?" Sest kui vanem tunneb huvi, siis toimub areng. Oleks tore, kui õpetajad nõustaksid vanemat. Kogenud õpetajale on kommunikatsioon ja tagasiside loomulikud, aga vanem ei pruugi ise selle peale tulla.

Narva Vanalinna riigikooli õppealajuhataja Krista Juhkov: Isegi kui lapsevanem ei oska keelt, siis on väga palju võimalusi, mida ta saab kodus oma lapsele pakkuda: lülitada sisse eestikeelse multika, lasta lapsel lugeda eestikeelset raamatut ja jutustada. Isegi kui vanem ei oska kontrollida ega saa kõikidest sõnadest aru, las ta vähemalt kuulab. See on üks viis last motiveerida.

Narva eesti keele maja õpetaja Sandra Vellevoog: Võti on spontaansuses. Päris niimoodi ei saa, et istume õhtul köögilaua taha ja hakkame peale: "Noh, milliseid sõnu sa täna õppisid ja mida sa nüüd oskad või ei oska?" Aga vabas õhkkonnas, näiteks pargis jalutades võib küll küsida: "Kuule, kas sulle tuleb meelde, kuidas see puu on vene ja eesti keeles?" Arvan, et spontaansed hetked viivad paremini sihile.

Mitmekultuurilise hariduse spetsialist Annika Vorobjova: Kindlasti tasub vanematel jälgida oma suhtumist eri keeltesse ja kultuuridesse, filtreerida oma arvamusi ja mõtteid. Laps võtab kui svamm kõike enda sisse. Mida me tahame reaalselt oma lapsele edasi anda ja mida me tahame, et laps oma mõtteviisina ka edasi viiks? Väga raske on õppida keelt, kui me seda vihkame.

Nii et kodune positiivne hoiak on oluline ja oma tegemistega võib vanem ka eeskujuks olla. Näiteks öeldes, et mul on ka vaja eesti keelt, kasutan seda iga päev, teen eksami nagu ka sina, õpime koos. See on ka väga oluline, et laps ei ole selles üksi.

Kiviõli I keskkooli direktor Anu Vau: Meie kooli tulevad lapsed mitte ainult esimesse klassi, vaid eri kooliastmetesse. Lapsevanem peaks kaasama lapse otsuse tegemisse. Kui ta otsustab lapse vene koolist näiteks eesti kooli kuuendasse klassi panna, siis see peab olema läbi arutatud, et lapsel ei tekiks vastuseisu.

Ka lasteaia lõpetaja puhul on kodune arutelu, plusside ja miinuste kaalumine hästi olulised. Kui laps tunneb, et see on temaga läbi arutatud otsus, on ka koolil oluliselt lihtsam oma tööd teha.

Haridus- ja teadusministeeriumi peaekspert, endine Järve kooli direktor Anne Endjärv: Olen mõelnud, et elu oleks kordades lihtsam, kui lapsevanema ootused oma lapsele, kes õpib iga päev võõras keeles, ei oleks nii kõrged. Vanem tahab, et laps tooks koju ainult väga häid hindeid, ja tihtipeale on surve nii suur, et vaene laps lihtsalt murdub. Tuleb anda talle aega ja mõista, et ta ei saa vähemalt kohe olla väga heal tasemel.

Kas eesti koolis peaks peale suruma ainult eesti suhtluskeelt?

Sillamäe gümnaasiumi direktor Arno Kaseniit: Toon ühe näite: üks laps läks klassi ja tervitas kõiki vene keeles. Selle peale õpetaja ütles: "Kui sa veel kord siin klassis vene keeles räägid, siis viskame su koolist välja." Ma ei nimeta ei kooli ega õpetajat, aga selliseid juhtumeid, kus tahetakse paika panna suhtluskeel, on kindlasti pehmemaid ja veel karmimaid.

Narva Vanalinna riigikooli direktor Tatjana Stepanova: Väga tähtis on, et inimene ei häbeneks oma emakeelt. Eesti keelele on vaja ikka pehmelt suunata, et inimene tunneks ennast mugavalt ja saaks olla uhke, et on venelane või ukrainlane.

Annika Vorobjova: Keelamine, eriti lastega töötades, viib ainult vastuoludeni.

Kui soovime täielikku keelekümblust, siis eesti keele tundides ei pea muidugi midagi teises keeles seletama. Aga me saame õpilaste emakeelt sisse tuua teistes olukordades. Näiteks anname bioloogias või matemaatikas venekeelsetele õpilastele võimaluse teha rühmatööd oma emakeeles, kas või üks kord semestris.

Koolis on võimalik luua süsteemi, kus, kuidas ja millistes ainetes on õpilastel võimalik kasutada oma emakeelt, avastada oma kodukultuuri ning tutvustada seda ka teistele. Et ka kaasõpilastel oleks võimalik tundma õppida nende kultuuri ja traditsioone. Et me oleks nagu üks pere ega elaks Eestimaal nagu eri planeetidel.

Mõtleme natuke kastist välja! Emakeelt ei saa õpilastelt ära võtta, see on liiga oluline. Mõtleme end näiteks olukorda, kus elame Prantsusmaal, oleme sunnitud õppima ainult prantsuse keelt ja kultuuri ning ka vahetunnis keelatakse eesti keeles rääkida. See oleks väga kurb. Peame astuma õpilaste kingadesse ja mõtlema, kuidas nad end tunnevad.

Tagasi üles
Back