TERVIS ⟩ Õpetaja Svetlana Vassiljeva: kõige hullem oli täielik abituse tunne

Svetlana Vassiljeva arvates peaksid viiruse leviku piiramiseks hakkama inimesed üksteisest rohkem hoolima. Foto: Erakogu

Kuna viiruse levik on viimasel ajal nii laialdane, siis sageli inimesed ei teagi, kust või kellelt nad nakkuse said. Täiskasvanutele eesti keelt õpetav Svetlana Vassiljeva teab aga täpselt. Kui vanem poeg ühel oktoobrikuu päeval kutsekoolist positiivse testitulemusega koju tuli, oli karta, et ega ta ainukeseks jää. Kahjuks nii läkski.

Järgemööda haigestusid ta ise, tema abikaasa ja ka kolm nooremat last.

Svetlana ütleb, et eks ta ju teadis ja kujutas ette küll, mida see haigus endaga kaasa võib tuua, ja oli ka kuulnud, kui raskelt mõned inimesed seda põevad, kuid eriliselt karta ta ei osanud. "Elasin oma tavalist elu, kandsin maski ja desinfitseerisin käsi."

Nõrkus oli nii suur, et ei olnud jõudu isegi näiteks kööki minna. Terve keha valutas, silmad valutasid, pea valutas. Ei ennast ega lapsi polnud võimalik kuidagi aidata.

Ent seda, kuidas viirus terve nende pere maha murdis, poleks ta ka kõige halvemas unenäos osanud ette näha.

"Haigus oli ränk ja süvenes kiiresti. Nõrkus oli nii suur, et ei olnud jõudu isegi näiteks kööki minna. Terve keha valutas, silmad valutasid, pea valutas, nina oli täitsa kinni, oli köha, lima kurgus, hingata oli mõnel päeval raske ja pea käis ringi. Ka isu ei olnud üldse," kirjeldas ta, kuidas haigus ta maha murdis.

Kõige hirmsam oli tema sõnul aga arusaamine, et see tõbi muudab täiesti abituks. "Et ei ennast ega lapsi pole võimalik kuidagi aidata. Mõned päevad olin nagu udus," rääkis ta.

Iga haiguspäev tõi uusi halbu üllatusi. "Selline seisund, kus sa ei tea, mis edasi saab, oli päris hirmus," sõnab Svetlana. Lisaks endaga hakkamasaamisele oli pidev mure ka laste pärast. Õnneks tundis vanem poeg ennast selleks ajaks juba paremini ja temast oli perele suur abi.

Ehkki haigus on möödas, päris tervena Svetlana ennast siiski veel ei tunne. Taastunud pole ei maitsemeel ega lõhnataju. "Ainuke lõhn, mida ma tunnen, on kohvilõhn ja õhtuks olen väga väsinud," rääkis ta järelmõjudest.

Svetlana ütleb, et selle haiguse põdemisega mõistis ta paremini, et midagi siin elus ei juhtu niisama ja ka kõige väiksemad asjad on olulised. "See haigus õpetas mulle, et on vaja hinnata iga hetke ning oma lähedasi, oma peret ja sõpru. Kurvaks teeb see, et inimesed ei hooli üksteisest. Ikka on poes ja avalikes kohtades näha ilma maskita inimesi. Iga inimene peaks kõigepealt hoolima enda tervisest ja selle kaudu ka teiste omast," leiab ta.

Küsimusele, mida saaks riik rohkem või teisiti teha, et haigus ei leviks, vastab Svetlana: "Tundub, et kõige paremini aitab pidev tervislikest eluviisidest rääkimine. Kindlasti peab rohkem tegema tööd noortega, sest just nemad on need, kes ei suhtu sellesse haigusesse tõsiselt. Maskikandmist ei võeta kohustusena ja kui noored nakatuvad, siis on järgmised nende pereliikmed." Samuti arvab ta, et viiruse suure leviku ajal tuleks kindlasti piirata ka avalikes kohtades viibimist.