TERVIS ⟩ Sergei Konõšev: "Mul polnud jõudu lusikatki tõsta"

Sergei Konõšev naasis oma armastatud tööle ja tunneb igast päevast rõõmu. Foto: Ilja Smirnov / Põhjarannik

Viru Sputniku hokiklubi president Sergei Konõšev põdes koroonat peaaegu aasta aega tagasi. Ning ehkki ta tunneb end juba tunduvalt paremini, tunnistab mees, et haiguseelne seisund pole ikka veel päriselt taastunud.

Tänu oma elukutsele tugev ja karastunud hokitreener ei osanud arvatagi, et organism teda niimoodi alt veab ning ta just aastavahetuse eel haigeks jääb. Ent 27. detsembril läks tal enesetunne kehvaks.

"Mõtlesin, et mis seal ikka − juhtub. Arvasin, et olen külmetunud, ehkki üldiselt ma kergesti haigeks ei jää ning palavikki oli mul viimati aastaid tagasi," meenutab ta.

Järgmisel päeval näitas kraadiklaas 38 kraadi ning kuumahood vaheldusid külmahoogudega. "Kannatasin veel paar päeva ning ravisin end nii, nagu oskasin, kuid uue aasta esimese päeva hommikul ei pidanud enam vastu ning helistasin kiirabisse."

Elu rippus juuksekarva otsas

Kaebused ära kuulanud, õpetati Sergeile telefoni teel, kuidas palavikku alla saada. Ent siis algas tal köha ning see läks üha tugevamaks. Sergeil oli umbes kümme aastat tagasi kopsupõletik olnud ning kuna enesetunne oli sellega väga sarnane, teavitas ta sellest meedikuid. Nood tulid kohale, kuulasid teda ja toimetasid ta haiglasse.

"Veetsin Purul ühe päeva. Mulle tehti seal analüüsid ja viidi mind siis üle Kohtla-Järve hooldushaiglasse," räägib ta.

Kuna paranemismärke ei olnud märgata, palus Sergei viia end tagasi Ahtmesse. "Kolme-nelja päeva möödudes seda tehtigi ning seal sattusin kohe reanimatsiooniosakonda. Sinna jõudsin veel omil jalul ja tundsin end enam-vähem normaalselt, kuid mind pandi hapnikumaski alla. Arstid küll ütlesid, et analüüside tulemused ei ole halvad, kuid sellest hoolimata tundsin end iga päevaga üha halvemini."

Sergei veetis Ahtme haiglas veel kümme päeva, kuid paranemist märkamata, hakkas nõudma, et teda Tartusse viidaks. "Pidin tuttavaid kaasama, et nad aitaksid kiiremini seal kohta saada."

Selleks ajaks kui Sergei Tartusse jõudis, oli tal 85protsendine kopsukahjustus ja hapnikusisaldus veres alla 90. "Raviarst ütles hiljem, et veel paar-kolm päeva ja mind poleks õnnestunud enam päästa. Mu elu rippus juuksekarva otsas..."

Tartusse jõudis mees juba teadvuseta olekus ning viidi kohe kunstlikusse koomasse. Kümme päeva hingasid tema eest aparaadid.

Seitsmendal päeval püüti Sergeid koomast välja tuua, ent ise ta hingata ei suutnud. Mees õnnestus teadvusele tuua alles poolteise nädala möödudes.

Nägi unes taevassinist merd

Sergei meenutab, et koomas olles nägi ta kauneid unenägusid: taevassinist merd, värvilisi kalu, erepunaseid ja smaragdrohelisi vetikaid − värvid olid kirkad ja selged nagu muinasjutus. "Kui ma oleksin surnud, siis ilmselt heas tujus," naljatleb ta.

Nende poolteise kuuga, mis sportlane peaaegu liikumatult voodis veetis, atrofeerusid tal paljud elutähtsad funktsioonid: ta ei suutnud enam ei käsi tõsta ega kõndida. Ta ütleb, et sai küll kõigest ümberringi toimuvast aru, ent liigutada ei saanud ning pidi hakkama uuesti õppima kõige elementaarsemaidki tegevusi: istuma, käsi ja jalgu tõstma...

"Isegi sööma, sest mul polnud jõudu lusikatki tõsta."

Mõne aja pärast suutis ta juba ise istuli tõusta ja toolil istuda ning tundis sellest tohutut rõõmu.

Sergei tunnistab, et läbielatut on sõnades raske kirjeldada. Kõige hirmsam on tema sõnul see, et sa lihtsalt lebad ega suuda end liigutadagi.

"Noored õblukesed õed astuvad su juurde, keeravad ja tõstavad sind ning kohendavad lahkelt su patja," räägib Sergei, lisades, et oli muidugi ka teistsuguseid õdesid, kes iga palve peale vastasid: "Ole pikali ja ära tõmble!"

"Kui ma teadvusele tulin, astus mu juurde arst ning küsis, kas mul on mingeid soove või kaebusi. Palusin mulle lisahapnikku anda: mul oli ninas kaks hapnikutoru, aga ikka oli raske hingata."

Taastus kodulinnas Kohtla-Järvel

Koomast taastuma saadeti Sergei teise haiglasse, kuid tema palus end viia tagasi oma kodulinna Kohtla-Järvele.

"Ma tean, et ka meil on head arstid. Pealegi sain ma siin vähemalt akna kaudugi oma naist näha, ta tõi mulle aeg-ajalt ikka midagi maitsvat," räägib ta. "Maitsemeel mul haiguse ajal ei kadunud ega moondunud."

Juba Ahtme haiglas olles hakkas Sergei tasapisi kõndima: treenis, tegi 200 sammu päevas. Aegamööda tema seisund normaliseerus, ehkki nõrkust tundis ta jalgades ja kätes veel pikka aega.

Haiguse ajal võttis Sergei kaalust 16 kilo alla.

"Nüüdseks on sellest peaaegu aasta aega möödas ning olen taas juurde võtnud ja kaalun 71 kilo − mind see rahuldab," naerab ta.

Sergei tunnistab siiski, et vorm ei ole enam samasugune nagu varem.

"Saan 15-20 sammu joostud ja jõud on otsas. Ostsin koju jalgratta ning väntan paar korda nädalas 11 kilomeetrit maha. Püüan iga päev ka 2-3 kilomeetrit kõndida. Praegu võin juba vabalt viiendale korrusele minna ning see teeb rõõmu."

Ent on ka probleeme − parema käe liiges ei anna rahu. "Põhjus on ebaselge, kuid olen kuulnud, et paljudel koroona läbi põdenutel kipuvad liigeseprobleemid tekkima," teab ta rääkida.

Koroona on Sergeil muidki tüsistusi põhjustanud: möödunud kuude jooksul on ta sapiteede probleemide tõttu neljal korral Tartus ravil käinud.

Ärgitab kõiki vaktsineerima

Sergei on kõikide teda ravinud arstide ja õdede tööga rahul ning enda päästmise eest neile tänulik.

Pool aastat hiljem, septembri alguses, lasi ta end Modernaga vaktsineerida. Veebruaris plaanib ta teha tõhustusdoosi.

"Ma ei taha midagi säärast veel kord läbi elada. Teadsin juba enne haigeks jäämist, et koroona on väga raske haigus ning kui võimalik, siis on parem seda ennetada."

Kahjuks ei jõudnud Sergei eelmisel aastal end vaktsineerida − siis veel ei jagunud vaktsiine kõigile.

"Räägin enda läbielatust sageli ja midagi varjamata ning loodan, et ehk aitab see kellelgi mõista, kui ohtliku haigusega on tegu. Oma vaktsiinivastasest venna suutsin igatahes ümber veenda. Kahjuks on ikka veel palju vaktsiinieitajaid, muu hulgas ka mu enda tutvusringkonnas. Nende kohta võin öelda vaid üht: lollid."