Idavirulased suhtuvad Ukrainast saabunud sõjapõgenikesse mõistvalt.
TÄNAVAKÜSITLUS ⟩ Kuidas põgenikke aidata, et nad end siin võõrana ei tunneks?
Peeter Lilleväli
Gennadi Jakovlev, pensionär:
Lihtsalt mitte märgata erinevust. Suhtuda siia tulijaisse nagu kõikidesse teistessegi inimestesse. Ei ole vaja pagulaste heaks midagi erilist teha: peavarju anname ja hüva on. Kõik muu sõltub inimestest endist − igaüks on oma õnne sepp.
Peeter Lilleväli
Tatjana Pezonen, pensionär:
See on väga keeruline küsimus. Arvan, et põhiline on aidata täiskasvanutel tööd leida ja lastele koolikoht saada. Võib-olla on vaja ka mingeid kursusi ja huviringe, et aidata neil vaba aega sisustada ning sõjaõudustest kiiremini üle saada.
Vladimir Jost, sõidukijuht:
Ei tea. Lihtsalt suhtuda kõikidesse inimlikult. Minul isiklikult ei ole kunagi kellegagi suhtlusprobleeme olnud − ei naabritega ega kolleegidega töö juures. Inimesed peaksid üksteise vastu lahkemad ja tähelepanelikumad olema.
Jelena Maletina, logopeed:
See on eluline, kuid keeruline küsimus. Hoidku jumal kedagi sattumast sellisesse olukorda nagu nemad − põgeneda ei tea kuhu, et oma elu ja lapsi päästa. Kuidas neid aidata? Võimalust mööda materiaalselt, kuid kahjuks ei ole enamik meie inimesi samuti rikkad ja neil ei ole eriti midagi jagada. Võib-olla on olulisem toetada neid moraalselt ja psühholoogiliselt: nõuande, info ja tegudega. Arvan, et paljud inimesed saavad sellest aru.
Galina Soroka, pensionär:
Minu abikaasa on ukrainlane, elame siin juba ammu ja käisime varem sageli Ukrainas. Mina ei tea, mida peaks tegema, kuid arvan, et ukrainlased ei peaks oma kodumaalt põgenema: seal on vaja inimesi, et oma riiki kaitsta ning pärast sõda see taas üles ehitada. Need aga, kes siia põgenenud on, elagu nii nagu meiegi. Mingit erikohtlemist pole vaja, puhuti jääb mulje, et nad ei tea ise ka, mida tahavad.