MIHKEL NESTOR ⟩ Nafta hindadel on tõusupotentsiaali
31. märts 2022, 00:00
Boikott Vene nafta vastu on turul tekitanud tühimiku, mida on raske täita. Seetõttu näib nafta hinnal olevat veel kõvasti kasvupotentsiaali. Majandusele on sellel mõistagi tagajärjed.
Streik Vene nafta vastu
Sel ajal kui Euroopa riigijuhid alles vaagivad, kas ja kuivõrd piirata nafta importi Venemaalt, on turg juba oma otsuse langetanud: ostjad lihtsalt boikoteerivad Vene naftat. Tõsi, praegu on Venemaalt Euroopasse veel mõned naftalaevad saabunud, kuid see peegeldab juba ammu sõlmitud tehinguid, mis nüüd lihtsalt reaalse täitmiseni on jõudnud.
Uusi tellimusi Vene naftale läänemaailmast aga sisuliselt ei tule ja ka mitmed varem aprilli planeeritud tarned on praeguseks üles öeldud. Ehkki selle otsuse taga on kindlasti ka moraalseid tundeid, piirab Vene nafta ostmist ennekõike vahendajate hirm, et seda pole lõpuks kellelegi edasi müüa. On ju Suurbritannia ja USA Vene nafta impordi juba keelanud ning lõplikult välistada ei saa seda ka Euroopa puhul. Kõige krooniks ei ole viimastel nädalatel olnud haruldane, et sadamatöötajad Vene kaupa vedavate laevade teenindamisest lihtsalt loobuvad. Lihtsam on mitte riskida.
Uusi tellimusi Vene naftale läänemaailmast aga sisuliselt ei tule ja ka mitmed varem aprilli planeeritud tarned on praeguseks üles öeldud.
Ostjate nappust on proovitud kompenseerida odava hinnaga. Nimelt kaupleb nn Uurali nafta Brenti naftaga võrreldes hetkel rohkem kui 30dollarilise allahindlusega. Kui 24. märtsi seisuga oli turg Brenti nafta eest nõus maksma pea 120 dollarit barrelist, siis Uurali nafta ootas ostjaid vähem kui 90 dollariga.
Vene naftatootmine väheneb
Maailma suurima naftatoodete eksportija boikoteerimisel on muidugi tagajärjed. 2021. aasta detsembri seisuga eksportis Venemaa umbes 8 miljonit barrelit naftatooteid päevas, sellest umbes kaks kolmandikku moodustas toornafta. Mis veel olulisem, 60 protsenti ekspordist läks Euroopasse, samas kui Hiina osakaal piirdus 20 protsendiga.
Nüüd, mil Euroopas Vene naftat enam keegi väga ei taha, ennustatakse Venemaa naftahoidlate täitumist juba aprillikuu jooksul. Kui naftat pole kuhugi panna, tuleb tootmine aga peatada. Et suured välismaa naftafirmad on Vene turult lahkumas, siis kukuvad dramaatiliselt ka investeeringud uutesse tootmisvõimsustesse ja Venemaa naftapakkumine saab olema madal pika aja vältel.
Rahvusvaheline energiaagentuur on juba hoiatanud nafta globaalse tootmismahu languse eest, mis nihutab paigast nõudluse-pakkumise tasakaalupunkti ja ähvardab tõsta hinna väga kõrgele. Üllatavalt ei tundu nafta tulevikutehingute hinnad seda veel piisavalt väljendavat. 2022. aasta sügise lepingud kauplevad umbes 100 dollari juures barrelist, sealt edasi veelgi soodsamal tasemel.
Osaliselt tundub panus olevat sellel, et Vene nafta kuidagi läbi Hiina ja India ikka turule jõuab, ent sealne nõudlus ei suuda kompenseerida koguseid, mida lääneriigid ostmata jätavad.
Vene naftat on raske asendada
Varasematel aastatel on hinnatõuse aidanud siluda USA naftatööstus, kus turukonjunktuuri järgi on tootjad suurendanud kildanafta tootmist. Sel korral arvavad analüütikud aga, et USA tootjate panus kriisi lahendamisse saab olema napp. Nimelt oli üks põhjus, miks varem USA tootmine kiirelt nõudluse järele suutis tulla, sealsete tootjate ülioptimistlik laenamine, mis võimaldas uusi projekte finantseerida.
Et aga liigsest laenamisest on saadud valusaid õppetunde, siis on naftatootjad praeguseks muutunud oluliselt riskikartlikumaks ja finantseerivad investeeringuid pigem jooksvate tulude arvelt, hoides välise kapitali kaasamisel mõistlikku joont. Peale selle ei saaks tootmise suurendamine toimuda üleöö: eksperdid räägivad hinnanguliselt 6−18 kuust.
Erilist abi pakkumise suurendamiseks pole loota ka teistelt naftat tootvatelt riikidelt. OPEC+ riikide kasutamata tootmisvõimsuse mahuks on hetkel hinnatud 2,7 miljonit barrelit päevas. Juhul kui suudetaks sõlmida uus tuumalepe Iraaniga, võiks viimase poolt turule lisanduda veel 1,3 miljoni barreli suurune panus. Arvestades Vene naftatootmise mahtu 8 miljonit barrelit päevas, on Vene nafta täielik asendamine seetõttu võimatu.
Kuhu jõuavad hinnad?
Olukorras, kus nõudlus nafta järele ületab pakkumise, peab selle hind paratamatult lõpuks tõusma. Kui palju täpselt, ei tea muidugi keegi, ent valdkonna asjatundjad on üsna ühel nõul selles, et tänane hind ei peegelda reaalsust, olles liialt odav.
Kui täna kaupleb Brenti naftabarrel 120 dollari juures, siis uusi prognoose visandavad analüütikud 150−200 dollari vahemikku. Selline hinnatase tähendab, et vaesemates riikides peavad tarbijad kütuse arvelt tõsiselt kokku hoidma. Nafta hinnatõus ongi suurim oht just arengumaadele, keda lisaks kõrgele nafta hinnale pitsitab ka toiduainete hinnatõus. Viimati, kui nafta 2014. aastal säärasele hinnatasemele jõudis, järgnes sellele laiaulatuslik protestide laine − araabia kevad.
Kuigi Eestit võib pidada suhteliselt jõukaks riigiks, on kütusehindade tõus meie jaoks siiski valusam kui nii mõnelgi pool mujal Euroopas. Kui euroala riikides moodustab autokütus keskmiselt veidi üle 4 protsendi majapidamiste tarbimiskulutustest, siis Eestis ligi 6 protsenti. Lisaks kandub kallis kütus edasi ka mitmesse teise eluvaldkonda. Samas on kütuseaktsiis juba praegu pigem madal ning selle võimalik langetamine inflatsiooni ühekohalise numbrini ei viiks.