GENOTSIID BUTŠAS ⟩ "Kes sõitis enne surma saamist jalgrattaga, kes jalutas niisama"

Butša linnast leiti kümneid tsiviilisikute surnukehi. Foto: VADIM GHIRDA / RONALDO SCHEMIDT

Pärast Vene vägede taandumist Kiievi oblastist leiti Butša linnast kümneid tsiviilisikute surnukehi, paljudel neist käed selja taha seotud. Vabastatud asulatest on praeguseks minema veetud 410 tsiviilisiku surnukehad. Sellele vaatamata nimetas Venemaa kaitseministeerium Butšas tehtud fotosid ja videoid "Kiievi režiimi järjekordseks lavastuseks" (selline on Venemaa standardne reaktsioon nii Kiievi avaldustele kui ka sõltumatute ajakirjanike sõjateadetele).

Sellest, mis toimus Venemaa okupatsiooni ajal Butšas rääkis portaalile Meduza.io linnavolikogu liige ja maakaitse vabatahtlik Katerina Ukraintseva.  

Okupatsioon algas 5. märtsil. Ööl vastu 5. märtsi tulistati Stekolka rajooni. Praegu lebavad tsiviilisikute surnukehad Yablonskaya tänaval − see on meie pikim tänav, mis kulgeb Irpiniga paralleelselt. Nad [surnud linnaelanikud] on seal lebanud märtsi algusest saati.

Vene väed paigutasid sinna kogu oma tehnika ja pommitasid sellelt tänavalt Irpinit. Nad vedasid nende majade juurde rasketehnikat, hõivasid katused ning paigutasid sinna kuulipildujad. Venelased − kuni täpsuslaskuriteni välja − seadsid end sisse korrusmajade ülemistele korrustele. Inimesed kuulsid metalli kriginat trepikodades. Need, kes püüdsid välja minna, aeti tagasi ja ähvardati maha lasta. Välja lubati alles 8. või 9. märtsil. Lubati väljas lõkkel vett soojendada, sest siis ei olnud enam ei elektrit ega vett. Neil päevil tulid esimesed teated tänavatel lebavate tsiviilelanike surnukehade kohta.

Sinnasamasse Yablonskaya tänavale paigaldasid nad oma kontrollpunkti. Evakueerudes pidid inimesed Ukraina kontrollpunkti jõudmiseks esmalt Vene kontrollpunkti läbima. Kui paljudel õnnestus ära sõita, ei ole teada − kõigepealt tuleks surnukehad kokku lugeda. Meie [vabatahtlikud] vedasime eile humanitaarabi laiali ning üks brigaadidest nägi neid surnukehi. Kes sõitis [enne surma saamist] jalgrattaga, kes jalutas niisama. Nad lebavad seal täiesti erinevalt. Me ei saa fotode põhjal nende surma põhjust kindlaks teha. See selgub alles pärast ekspertiisi.

Inimesi minu nähes maha ei lastud. Need, kes Yablonskayal lebavad, hukkusid kaootilise tulistamise tagajärjel. Yablonskayalt pääsenud räägivad, et seal oli põrgu. Valitses paanika. Sealsed inimesed kirjutasid mulle esimesest päevast peale. Nad istusid keldrites ja palusid, et nad sealt ära viidaks, muidu nad hukkuvad.

Volodõmõr Zelenskõi: "Mida tegi Ukraina linn Butša teie Venemaale?"

Volodõmõr Zelenskõi Foto: Dmitri Kotjuh

Ma tahan, et iga Vene sõduri ema näeks Butšas, Irpenis, Hostomelis tapetud inimeste laipu.

Mida nad tegid? Mille eest nad tapeti? Mida tegi jalgrattaga tänaval sõitnud meesterahvas? Milleks piinati tavalises rahumeelses linnas tavalisi rahumeelseid inimesi surnuks? Milleks naisi pärast neilt kõrvarõngaste kõrvast rebimist kägistati? Kuidas oli võimalik naisi nende enda laste silme all vägistada ja tappa? Rüvetada neid isegi pärast surma? Milleks inimeste surnukehadest tankidega üle sõideti? Mida tegi Ukraina linn Butša teie Venemaale? Kuidas see kõik võimalikuks sai?

Vene emad. Isegi kui te olete kasvatanud marodööre, siis kuidas said teie poegadest ka timukad? Te pidite teama, mis teie laste sees peidus on. Te pidite märkama, et neis puudub igasugune inimlikkus. Neil pole ei hinge, ei südant. Nad tapsid teadlikult ja mõnuga.

Ma tahan, et kõik Vene Föderatsiooni juhid näeksid, kuidas nende korraldusi täidetakse. Säärased korraldused, säärane täitmine − ning solidaarne vastutus. Nende mõrvade ja piinamiste eest. Tänavatel lebavate plahvatustes otsast rebitud käte eest. Kinni seotud inimeste kuklasse tulistamise eest.

Just selline on nüüdsest Vene riigi kuvand. Teie kultuur ja inimpale hukkusid ühes ukrainlastega, kelle juurde te tulite.

"Ütlesid, et peavad Kiievi peale minema, aga ei taha"

Butša elanikud ei käitunud agressiivselt. Meil ei peetud Ukraina toetuseks meeleavaldusi, keegi ei tulnud lippudega välja. Päris alguses [miitingutest] räägiti, taheti ühineda. Kuid Vene väed sisenesid nii jõuliselt, et inimesed lihtsalt ei söandanud. Püüdsime inimesi säästa.

Meil oli juhus, kus üks neiu läks õhtul ühisrõdule suitsetama, telefon käes. Võtsime tal praktiliselt natist kinni ja ajasime ta sealt minema: vaenlane võinuks teda tulesuunajaks pidada ning siis poleks meie majast enam midagi alles.

Tuli ette juhuseid, kus [Vene] sõdurid andsid esmalt keldris peidus olnud inimestele kuivtoitu, pärast aga viskasid sinna granaadi. Selle kohta, kui palju inimesi seal niimoodi hukka sai, andmed puuduvad. Ühes elamukompleksis kartsid venelased pimedasse keldrisse minna ning viskasid sinna samuti igaks juhuks granaadi. Vaid tänu õnnelikule juhusele seal keegi surma ei saanud.

Selline tunne, et Butšasse olid hajutatud erisugused üksused, sest nad käitusid väga eri moodi. Kesklinnas viibinutel vedas − sinna oli paigutatud mingisugune meditsiiniüksus. Nad korjasid oma haavatud ja hukkunud kokku ning andsid haiglatele isegi oma kütuse ära. Seal olid päris noored poisikesed, nagu tudengid. Kütust ära andes ütlesid nad ise, et peavad kaugemale Kiievi peale minema, aga nad ei taha − ning ütlevad parem ülemustele, et kütus sai otsa. Nende seas oli ka selliseid, kes ei tahtnud sõdida.

Aga need, kes tulid päris alguses, kui okupatsioon alles algas − nemad on loomakari. Väga palju inimesi on kadunuks jäänud. Me ei tea, mis neist saanud on.

"Nad on kõik ära võtnud"

Esimene kooskõlastatud evakuatsioon mööda nn rohelist koridori toimus alles 9. märtsil, ent juba 4. märtsil ei olnud võimalik linnas ringi liikuda. Kui enne seda oli see lihtsalt ohtlik, siis sellest hetkest peale muutus võimatuks.

Kui evakueerimine algas, lubati inimestel liikuda ainult autodega. Kogu selle aja jooksul evakueeriti inimesi neljal või viiel korral. [Terve] nädal enne vabastamist ei toimunud evakueerimisi üldse, inimesed olid meeleheite äärel.

Hirmus mõelda, kui palju inimesi suri toidu ja ravimite puudumise tõttu. Viimasel ajal on mulle tulnud teateid: "Sellel ja sellel aadressil suri meesterahvas. Kes surnukeha ära viib?" Saad sellise info, aga edastada pole seda kellelegi. Linna on jäänud vaid Vene sõdurid. Nad on kõik ära võtnud: nii kiirabi kui ka haiglad on nende meelevallas.

Kui inimene tulistamiste ja pommitamiste käigus hukkub, siis on see veel arusaadav − käib ju sõda. Ent kui tsiviilisikud surevad toidu, vee ja ravimite puuduse tõttu, siis see on hoopis teine asi. Isegi sõjas kehtivad omad reeglid.

Nad [Vene sõdurid] lõhkusid majadel kõik uksed maha ning korraldasid erasektoris läbiotsimisi − otsisid ATO liikmeid. Keegi lekitas [Vene sõjaväelastele] ATO veteranide ja nende perekondade andmebaasi. Ma kuulun ka ise hukkunute lähedaste ühendusse, minu vend hukkus 2014. aastal.

Leidus inimesi [linnaelanikke], kes näitasid vabatahtlikult kätte, kust sõjaväelasi ja nende peresid ning ka lihtsalt patrioote leida. Meil oli üks pere: noormees oli ATO hukkunud veterani poeg. Nad otsisid ta üles ja lasid maha. Vaevu saime surnukeha ära toodud ja maha maetud. Nüüd aga ei saa enam ka tema emaga ühendust.

Mul oli Butšas üks tüdruk, kellega me sidet pidasime. Mingi hetk saatis ta mulle foto surnukehast. Kõhuli lamav meesterahvas, käed selja taga kleeplindiga kinni seotud. Ma palusin tal selle mehe identifitseerida. Ta saatis mulle temast foto ümber pööratuna, ehkki seda poleks tohtinud teha − surnukeha võinuks mineeritud olla. Mehe nägu oli juba lagunema hakanud, nii kaua oli ta asfaldil lebanud. Fotot suurendades nägin, et tal on üle suu [huulte vahelt, ümber pea] tõmmatud tross ja silmad kleeplindiga kinni kleebitud.

Nad matsid ta ise maha ning jätsid sinna kõrvale tema isikutunnistuse − ma arvan, et just selle isikutunnistuse pärast venelased talle külge hakkasidki. Vana, 2005. aastast pärit tõend, peal kiri "Presidendi nõunik". Küllap nad seda kirja nägidki. Ilmselt õnnestub ta ka tuvastada, kuid hiljem.

Katerina Ukraintseva. Foto: Erakogu

"Otsisid kedagi, kes koostööd teeks"

Olin Vene sõjaväelaste ja täitevkomitee esindajate esimese kontakti tunnistaja. Täitevkomitees ei olnud kohapeal enam ühtki võimude esindajat, ainult valvurid ja vabatahtlikud. See oli kas 8. või 9. märtsil.

Läksin täitevkomitee hoone juurde, et valvuritelt ja vabatahtlikelt olukorda uurida. Seisin tõkkepuu ääres. Soomustransportööril saabusid [Vene] sõjaväelased, masinal istus kolm inimest. Nad sõitsid täitevkomitee peasissepääsu juurde ning hakkasid ust kangutama. Valvurid tulid tagaukse kaudu välja ning sõjaväelased küsisid neilt, kus linnapea ja teised saadikud on. Valvurid vastasid, et kõik on ära läinud. Nemad [venelased] ütlesid selle peale, et tuleb elu linnas kuidagi toimima saada. Otsisid kedagi, kes koostööd teeks.

Nemad ise olid ju okupeerinud kogu linna ja hävitanud siin kõik ära − nii veetorustiku kui ka sidemastid. Meil ei olnud ei elektrit, vett ega internetti. Aga nad ise pidid ju kuidagi elama. Kuuldes, et täitevkomitees pole mitte kedagi, istusid nad soomukisse ja sõitsid ära, kuid lubasid pärast tagasi tulla. Hiljem sain teada, et nad olid needsamad täitevkomitee valvurid ja vabatahtlikud vangi võtnud, neil silmad kleeplindiga kinni kleepinud, neid automaatidega peksnud ja üle kuulanud, kui pärast siiski lahti lasknud. Vabastatud rääkisid, et [ülekuulamisel] oli snaiper, kes ütles, et oli neid juba kolm päeva sihikul hoidnud. Püüdis neid demoraliseerida, öeldes, et Ukraina väed on nad hüljanud.

Nagu mulle räägiti, kuulati paralleelselt sealsamas kõrval üle üht noormeest. Too hakkas kõiki järjest üles andma. Rääkis, kes ümberkaudsetes majades elab, ning hooples, et oli teeninud koos [Igor] Girkini endaga. Vaat nõnda elad ega teagi, kes su naaber on...

Paljud inimesed tegid [Vene sõjaväega] koostööd, kuid veelgi rohkem oli neid, kes vastupanu osutasid. Kõik okupatsiooni alla jäänud abistasid Ukraina sõjaväge igal võimalikul moel. Kõike, mida oli võimalik näha ja edastada, ka edastati. Ilma rahva abita ei ole sellised võidud võimalikud. Igaüks võitleb omal rindel.

"Sõitsin ära ning juba kolm päeva hiljem olid nad meie majas"

[11. märtsil] kogusin kõik naabrid kokku ja teatasin, et evakueerun. Tegin ettepaneku minuga ühineda, mõned nõustusidki. Maha jäid need, kellel on haiged vanemad, keda pole kellegagi jätta. Ka eakad ei lahkunud.

Olen olnud avalikus mõttes väga aktiivne. Inimesed vajasid väga infot, seepärast tegin sotsiaalmeedias sageli otseülekandeid − niipea kui midagi teada sain. Nad [Vene väed] olid Butša juba okupeerinud, mina aga rääkisin oma otseülekannetes, kus nad paiknevad. Hiljem anti mulle teada, et ka nemad vaatavad minu ülekandeid.

Saanud infot, et linna tullakse "puhastama", andsin sellest kohe teada. "Puhastamine" tähendab tänavalahinguid, neis aga on veelgi lihtsam surma saada kui suurtükitules. Kuul ei vali... Andsime info kohe edasi ning inimesed sulgusid keldritesse. Meil ei olnud ei sireene, õhukaitsesüsteeme ega organiseeritud pommivarjendeid nagu Kiievis. Rahumeelne linn ei olnud sääraseks jõhkraks sõjaks valmis.

Ma pidin ära sõitma, sest hakkasin saama teateid, et Vene sõjaväelased otsivad mind taga. Sõitsingi − ja juba kolm päeva hiljem olid nad meie majas. Surnult oleks minust vähem kasu...

"Juba võib tagasi minna"

Linn ise on Irpiniga võrreldes võrdlemisi terveks jäänud: kortermajad on saanud tabamusi, hävitatud on mõned eramud, kuid taastamist on siin vähem. Kui Ukraina relvajõud oleksid [Vene sõjaväele] täiel määral vastanud, oleks linn täielikult hävitatud.

Praegu korraldan humanitaarabi saatmist Butšasse ja seda on mugavam teha Kiievist. [Butšas] ringi kõndida ei ole veel päris ohutu − sapöörid peavad esmalt kõik üle kontrollima. Aga tagasi võib juba minna. Ainult et endiselt pole ei vett, elektrit ega sidet. Selles mõttes on linn surnud.

Ma pole oma naabreid näinud kaks nädalat. Kiievisse jõudsin lõkkesuitsust mustana − lõkkel soojendasime toitu. Nemad ise [naabrid] ei ole saanud juba kaks nädalat pesta. Ma pakkusin neile võimalust minna pealinna, käia seal pesemas ja sõita siis koju tagasi, aga keegi neist ei tahtnud.

Oma korterisse tagasi minna, seal ringi käia oli hirmus. Naaber pakkus end mulle toeks [saatjaks]. Olin seal mõnda aega ja mõistsin, et olen kodus. Aga esmalt peab inimesi aitama ja alles siis koju tagasi tulema.

Üldine järeldus on selline: enam ei tohi unustada, et meil on põhjanaaber, kes võib iga hetk, kui tal midagi pähe lööb, meie maale oma dessandi saata. Meie linn piirneb Hostomeli lennuväljaga ning nüüdsest peame sõjaks Venemaaga alati valmis olema.

Vaadake ja kuulake ka Venemaa ajakirjaniku ja advokaadi Mark Feigini saadet (vene keeles) tema Youtube`i kanalil, kus ta räägib Ukraina presidendi nõuniku Oleksii Arestovitšiga Butšas toimunust, Ukrainas toimuva sõja edasistest arengutest ja Vene armee olukorrast ning Putini võimalikest käikudest sisevaenlastega.