VIRVE OSILA ⟩ Head vene inimesed, öelge palun, et see sõda on vale

Virve Osila. Foto: Matti Kämärä / Põhjarannik

Head vene inimesed, kes te elate mu kõrval, minu külas, minu vallas, minu maakonnas, kellesse ma olen kõik kooselatud aastakümned austuse ja sõbralikkusega suhtunud, öelge palun, et ka teie jaoks on see sõda vale ja õudusttekitav.

Inimene on ekslik. Mõtleb, ütleb, teeb valesid asju. Mõned teevad ja tunnistavad, mõned teevad küll valesti, aga mõtlevad oma teod õigeks. Mina olen elus eksinud rohkem, kui tahaksin tunnistada, aga tunnistan ometi. Kui võimalik, ka vabandan. Üks mu viimase aja suuremaid eksimusi oli see, et ma ei uskunud, et Venemaa on selliseks kurjuseks võimeline.

Putinit ma ei usaldanud, tema režiim oli mulle vastuvõtmatu, aga ma ei olnud sugugi veendunud selles, et Venemaa on just selline, nagu ta praeguseks on. Kui pettud ühes naabris, teeb see haiget; aga pettuda terves naaberriigis on ängistav.

Uskusin pikka aega, et jutud võimalikust Vene agressioonist on ekslikud; aegade jooksul on see rahvas ju ise nii palju kannatanud, et ega ta ei taha teistele kannatusi põhjustada; uskusin, et Putini režiim pole rahvaülene.

Eksisin. Palun andeks iseendalt ja vabandan ka oma vestluskaaslaste ees ja eest, kes me uskusime rahu võimalikkusesse. See, mida ma arvasin, et ei juhtu, juhtus ometi. Ja kestab.

Head vene inimesed, kes te elate mu kõrval, minu külas, minu vallas, minu maakonnas, kellesse ma olen kõik kooselatud aastakümned austuse ja sõbralikkusega suhtunud, öelge palun, et ka teie jaoks on see sõda vale ja õudusttekitav.

Ukraina oli 1945. aastal üks ÜRO asutajariike ja praegu ei tee ÜRO Ukraina kaitseks muud kui ainult sõnu. Sest Venemaa istub sealsamas ja "vetotab" kõike. Vaatasin intervjuud ühe vene ajakirjanikuga, kes ütles, et ta tunneb igavest häbi ja süüd, kuna tal oli liiga kaua roosa kile silmil. Ja et väga paljudel püsib see aastakümnetega kleepunud kile ikka veel silme ees ja nad kas ei oska või ei taha seda eemaldada. Selliseid, kes kile eemaldavad, siiski on, aga nad on kas vanglas või koduarestis või kodumaalt põgenenud; või lihtsalt on silmadelt eemaldatud kile suule kleepinud. Kuidas saab üks suur rahvas olla nii allutatav, nii mõjutatav, nii pime ja tumm ja kurt?

Üks teine vene "ajakirjanik" kirjutas, mis on Vene riigi eesmärk: Ukraina relvajõud tuleb hävitada, Ukraina valitsus tuleb kõrvaldada ja kohtu alla anda, kogu Ukraina rahvast tuleb karistada ja suunata nad ümberkasvatusele, mis kestaks ca 25 aastat, ja Ukraina kui riigi nimi tuleb kustutada.

Minu emakeeles pole selliseid sõnu, millega suudaksin siinkohal oma tundeid väljendada. Sõdurid surevad lahinguis, tsiviilisikud tänavail, Kiievi eeslinnad on täis laipu ja ühishaudu, Mariupol on surutud blokaadi ja seda jätkuvalt pommitatakse jne, jne. Natsid hoidsid II maailmasõja ajal Leningradi blokaadis, kuidas need toona purustatud natsid nüüd äkki Ukrainasse sattusid?

Ja siis ütleb bassetinäoga Vene välisminister kiretu häälega, et seda pole olnud, et sõdagi ei ole, et Vene väed ei ründa kedagi ja purustatud linnad ja tapetud inimesed on ukrainlaste endi lavastus, fiktsioon. Kujutan vaimusilmas ette, kuidas Putin alias Ilja Muromets, Peskov alias Dobrõnja Nikititš ja Lavrov alias Aljoša Popovitš ning mõned "vägilased" veel (muidugi "Murometsist" parajas kauguses) istuvad Kremli saalis ja vaatavad suurelt ekraanilt reaalajas toimuvat vennatapusõda nagu põnevat sõjafilmi.

Head vene inimesed, kes te elate mu kõrval, minu külas, minu vallas, minu maakonnas, kellesse ma olen kõik kooselatud aastakümned austuse ja sõbralikkusega suhtunud, öelge palun, et ka teie jaoks on see sõda vale ja õudusttekitav; öelge, et teie elate ka Ukrainale kaasa ja nutate oma slaavi õdede-vendade kannatuste pärast; öelge, et teie ei kuulu selle 80% vene rahva hulka, kes Putini tegevust pooldab ja selle üle uhkust tunneb.

Tegelikult on Putin see, kes ruineeris oma riigi ja vedas alt vene rahvast. Ma tahan väga uskuda, et vähemalt enamik teist mõtleb nii. Ärgem laskem kurjusel meie vahele, meie kodudesse tulla, sest meil kõigil on ainult üks elu ja üks Eesti.

Ma olen peitnud unustuste sahtlisse ajad, kui mõnes poes või ametiasutuses minu eestikeelse küsimuse peale kähvati: "Govorite po tšelovetšeski"; kui uusi kortereid jagades eelistati sissesõitnuid või kui Jõhvi poes koos lapsega pikas mandariinisabas seistes lükkas ordeneid kõlistav sõjaveteran meid järjekorrast välja ja ostis ära viimased puuviljad, sest tema oli minu "vabaduse" eest võidelnud ja seega minu pojast eelistatum. See aeg oli. Päriselt see ei unune, aga enam ei tee nii haiget. Me ei ela enam nõukaajas, me elame demokraatlikus riigis, kõik koos meie ühises kodus.

Oma viimasel haiglas viibimisel sattusin palatit jagama eaka venelannaga. Talle helistati pidevalt ja vestlused olid pikad; ei tahtnud pealt kuulata aga kuulsin ometi, et Lukašenka on svetoi, et Putin on božii dar russkomu narodu ja et Navalnõi koht on v samom glubokom pogrebe. Ilmselt küsiti ta käest, kellega ta ühes palatis on, sest korraga ütles ta nii: odna estonotška, vrode normalnaja.

Hetkeks sattusin jälle ühte kaugesse aega, kus mulle toona anti mõista, et eesti keel pole inimese keel ja eesti inimese normaalsuses tuleb kahelda. Jumal on mulle tunnistajaks, et ma ei mõtle inimestest halvasti ega soovi mitte kellelegi halba. Aga praegusel hetkel on minu kannatuste karikas täis, ajab üle ja ma tõesti soovin samu kannatusi neile, kes seda miljonitele süütutele inimestele põhjustavad.

Aprilli varahommikul kirjutasin ma hällilaulu Putinile ja palusin selle näoraamatusse üles riputada; tänaseks on sajad inimesed seda lugenud ja jaganud ja kümned kommenteerinud. Nende kümnete hulgast joonistusid välja neli inimest, kes suutsid mind üllatada. Üks leidis, et praegune on tänuväärne aeg ja me peame olema tänulikud sellele inimesele (Putinile), et ta meid mõtlema (?) pani; teine leidis, et ma olen nõme, kolmas ütles, et tema kodune kasvatus ei luba kellelegi halba soovida, ja üks arvas, et Putinit "magama" lauldes tõmbasin ma endale pimeduse pähe.

Sellele, et ma nõme olen, ei saa ma vastu vaielda, küllap olengi. Sest see polnud mingi kirjandusliku väärtusega luuletus, vaid lihtsalt raevusegune valu, mille välja elasin, ja pimedus mu peas on selle kohutava sõja põhjustatud. Ma ei tea aga, kas too noor inimene ka pärast Butša tragöödia ilmsikstulekut nimetab seda tänulikuks ajaks ja tänab Putinit barbaarsete tapatalgute eest ja kas see hea kasvatusega härrasmees soovib jätkuvalt Kremli türannile pikka iga? Võib-olla.

Me kõik oleme ekslikud; ühed tunnistavad seda, teised eksivad edasi. Mina oma hällilaulus ei soovinud, et Volodjal seotaks käed selja taha ja tulistataks kuklasse, nagu tema vallutussõdalased ukrainlastega (kelle hulgas ka vene inimesi oli) tegid. Mina soovisin, et ta klaaskirstu magama jääks, umbes nagu Okasroosike 1000 aastaks. Sest kui ta siis kord ärkama peaks, vaevalt et meie koduplaneet enam olemas on. Praegu aga üritab ta kaardilt kustutada Ukraina riiki, kuna ta ise ütles, et seda riiki ja rahvast pole olemas, ja siis peabki see tõeks saama, sest Putin ei valeta, tema "tõde" on ülim.

Tegelikult on seltsimees president suur argpüks, istub varjus, hoiab vahemaad ka kõige lähemate kamraadidega, keelab, käseb, poob ja laseb ohutust kaugusest ja võõraste kätega. Ei ta istu tanki, ei lenda koos kurgedega, ei osale karumaadluses, st lähivõitluses.

Tõeline kangelane on Volodõmõr Zelenskõi; mees, kes koos oma rahvaga võitleb vabaduse eest. Tegelikult kogu Euroopa, ka meie vabaduse eest. Ja võidab. Peab võitma. Slava Ukraini! Gerojam slava!

Hällilaul Putinile

(omal viisil)

Uinu, Volodjake, magama jää,

pane padjale botoxist paisunud pää;

öö kõnnib Kremli müüride taga,

elavad surnud sind otsivad taga.

Vaju, Volodjake, sügavalt unne,

südamevalu ju sina ei tunne,

ei valuta see, mida olemas pole –

teab kogu maailm: sul südant ei ole.

Maga, Volodjake, korinal maga,

ohvrid su uinumist akende taga

ootavad; sadu seal naisi ja lapsi,

keda sa võõraste kätega tapsid.

Maga, Volodjake, Venemaa reetur,

sõduriemade poolt oled neetud;

peagi sa põrgus higistad kurja –

Kurat lööb sulle praevarda turja.

Maga, Volodjake, hullusest väsi,

tekiga kata oma veriseid käsi;

pidades ülimaks rikkust ja võimu

paariaks muutsid omaenese hõimu.

Maga, Volodjake, punases puuris,

läks luhta su unistus olla Mitšurin;

tahtsid juurida välja Ukrainas natsismi,

aga külvasid sinna mürktaime – russismi.

Surmainglitel unele laulda end lase,

mausoleumis on Lenini kõrval su ase,

nagu kurjuse eksponaat sinna sa jääd,

pole ainsamat grivnatki väärt sinu pää.

Suigu viimsesse unne, äiu-ää, äiu-ää!