Igiliikur Tanel Leisalu: Ida-Virumaa ei ammenda end kunagi

Ei möödu naljalt päevagi, kui harrastussportlane ja matkaja Tanel Leisalu looduses ei liiguks, muidu ta tunneks end kehvasti. Nii on Ida-Virumaal vähe kohti, kuhu ta pole kõndides, joostes, rattaga sõites, ujudes, suusatades või uisutades jõudnud. Tema sõnul pole tüdimust karta, sest Ida-Virumaa on nii mitmekesine − ilu ja valu käivad käsikäes.

Millised on sinu lemmikkohad, kus talialasid harrastada?

Ideaalsed tingimused on alati Alutaguse spordi- ja puhkekeskuses Pannjärvel. Siia tuleb lumi maha kõige esimesena ja siit läheb ära kõige viimasena. Ja tavaliselt saad loodusliku lume peal sõita. Maastik on ka väga vaheldusrikas.

Meil ei ole õnneks selliseid rahvamasse, et pead suusarajale pääsemiseks järjekorras seisma, nagu mõnes populaarsemas suusamaakonnas. Pannjärvel on rahu ja vaikust. Ja kui tahan veel privaatsemat olemist, siis käin suusaradadel, mis on küll sisse aetud, aga ilma valgustuseta. Sõidan seal pealambiga.

Tanelile meeldib suusatada Pannjärvel pimedatel radadel, et nautida üksindust. Alutaguse öömaratonil polnud küll seltskonnast pääsu ja mõnikord on ka rahva seas tore. Foto: Erakogu

Pannjärve ja kogu Kurtna järvestik on armastatud puhkepiirkond. Lisaks suusatamisele on siin soodsate ilmaoludega võimalik ka ümmarguselt 40 järvel uisutada.

Jah, ühel talvel panin uisud kotti ja käisin uisutamas nii paljude järvede peal, kui oli võimalik. Sooja talve tõttu õnnestus see ainult kaheksal järvel.

Kui on head ilmaolud, siis on Kurtna järvestik tõeline uisutamise paradiis. Võta ükskõik milline järv ette ja lase aga. Muidugi tuleb loodusliku jää peale minnes ka ohutusnõudeid täita ja riskid maandada: kaasas peaks olema turvavarustus, milleks on kuivad riided kaldal, jäänaasklid ja kepid, millega saad jää tugevust katsuda.

Kui tahad uisutades ilu ja mõnu nautida, siis tasub proovida ka laugaste peal, selleks on ideaalne koht Selisoo. Kui on ideaalsed jääolud ja ilm ka ilus, siis ei oskaks midagi paremat tahtagi.

Kunstjää sind ei tõmba?

Ei, jäähalli ei kisu, ainult loodusesse.

Mõni tritsutamine on sul lõppenud ka jääaugus.

Jah, aga ma ei ole kogemata läbi jää vajunud, vaid paar korda Rääkjärvel uiskudega jääauku sõitnud. Lollusi saab ikka vahel teha.

Selisoo pakub aeg-ajalt suurepäraseid võimalusi uisutamiseks. Tanel eelistab looduslikku jääd kunstlikule. Foto: Erakogu

Rääkjärvel hoiavad kirglikud talisuplejad pidevalt jääauku lahti (kui muidugi jääd on) ja käivad seal hommikuti karastamas. Sina ka?

Ma regulaarselt hommikuti koos teistega ei käi. Teised käivad hommikul enne tööd, aga kuna mina töötan nüüd kodukontoris, siis ei ole erilist põhjust end nii vara kodust välja ajada. Pigem käin aeg-ajalt õhtul pärast suusatamist.

Kurtna kant on ka matkajate paradiis. RMK Kurtna matkarada on eriline selle poolest, et läbib 11 järve kallast. Talviti on traditsiooniks saanud kahepäevane retk "Jäärebane 42", mille osalejad ületavad heade jääolude korral 42 järve.

Mulle meeldibki Kurtnas rohkem talvel matkata, siis on vähe rahulikum. Matkahooajal võib seal metsa vahel liiga palju inimesi kohata ja üksiku uitajana selliseid kohti pigem väldin.

"Jäärebasel" ma ei ole osalenud, aga olen sügisel kahe päevaga 42 järve läbi käinud. Kõiki ei saa enam järvedeks nimetada, mõni on kinni kasvanud.

Oled öelnud, et üks sinu lemmikkohti matkamiseks on hoopis tehismaastik − Aidu karjäär.

Aidu sobib hästi mitte ainult matkamiseks, vaid üldse looduses liikumiseks. Ükskõik, kas liigud jalgsi, rattaga, vee peal või uiskudel.

Need alad, mida saab harrastada Aidu naabruses Kiviõli mäel, sind ei köida?

Jah, sellel ajal, kui ma oleksin mäealasid võib-olla meeleldi teinud, ei olnud need nii populaarsed. Nüüd ei ole luud ja liigesed enam sellises seisus, et kannataks lumelauaga või mäesuuskadega sõita.

Aga Kiviõli mäel on päris äge XCO-rattarada, kus käin aeg-ajalt sõitmas. Hästi tehniline ja raske, kraadi võrra raskem kui tavaline maastikurada. Sobib edasijõudnutele.

Kiviõli on hea näide sellest, kuidas tehismäe saab rakendada turismivankri ette. Ida-Virumaal on tehismägesid kümneid ja sel sügisel lõi Alutaguse matkaklubi uue traditsiooni − tehismägede maratonmatka. Klubi liikmena osalesid sinagi, läbides joostes kuue tunniga 49 kilomeetrit ja 21 tippu. Kas sulle, kes sa vallutad maailmas kuue tuhande meetriseid mäetippe, pakuvad tehismäed, õigemini -künkad, tõesti pinget?

Kahtlemata, miks ei peaks? Kui on plaan mägedesse minna, on meie aherainemägedel hea tehnilisi treeninguid teha. Seal saab harjutada rusunõlval liikumist. Kui paned raske koti selga ja liigud mäest üles-alla, annab see ka päris korraliku füüsilise koormuse. Aidus ja Kohtla-Nõmmel on head matkarajad, kus saab mäkkeliikumist harjutada.

Enamiku aherainemägede tipust saab päris hea ülevaate piirkonnast, kinnitab Tanel Leisalu, kes ühel oktoobrikuisel laupäeval jooksis läbi 21 tehismäge. Foto: Matti Kämärä / Põhjarannik

Tehismäed sobivad ka selleks, et vaateid nautida ja ägedaid pilte teha, sest sinna ronimine on jõukohane paljudele.

Jah, keskmiselt on aherainemägede kõrgus jalamilt saja meetri ümber. Minu lemmik on Käva "kaksikud", see näeb visuaalselt vägev välja. Mäge ennast on äge pildistada ja selle otsast on ka äge ümbrust vaadata. Enamiku mägede tipust saab päris hea ülevaate piirkonnast. Ilusa ilmaga on nähtavus hea ja vaated päris ilusad, isegi VKG tööstuskompleksile.

Oled Ida-Virumaa risti ja põiki läbi käinud. Kas vahel õnnestub ka mõni avastamata sopike leida?

Loomulikult. Näiteks hiljuti käisime ratastega sõitmas, sõitsime rongiga Kiviõlisse, sealt rattaga Kõrkkülla, kust püüdsime kas mererannas või ranniku lähedal Jõhvi poole liikuda. Seal kandis olid mõned kohad uudsed ja huvitavad.

Alutaguse matkaklubi Martsas jääronimist treenimas. Foto: Erakogu

Nii et Ida-Virumaa pole end isegi sinu jaoks ammendanud?

Ei, ammendatuks ei saa seda kuidagi lugeda. Ma käin ka ühes ja samas kohas erinevates tingimustes. Näiteks talvel tekitavad kaevanduse šurfid suure külmaga jäämägesid, suvel aga ajavad auru välja ja kui päike paistab, saab pildistada vikerkaart. Nagu oleks täiesti erinevas kohas.

Sellepärast tuleb alati vaadata ilma ja mõelda, millises kohas oleks täna ilus ja äge. Teinekord, kui on hall ja sombune ilm, lähen Utriasse, kus on nõukaaegne ettevõtte suvila, päris jubedas seisus. Nii sürr, et sobib just sombuse ja häguse ilmaga vaadata ning pildistada.

Või lähed Viivikonda, mille mahajäetus koleda ilmaga veelgi võimendub?

Täpselt. Aga ka Viivikonna on ilusa ilmaga teistsugune, hoopis rõõmsamates toonides. Eriti sürreaalne oli siis, kui paar aastat tagasi otsustasin Viivikonnas aastavahetuse vastu võtta ja ronisin südaööks sealse veetorni otsa eeldusega, et näen all väljasurnud tööstusasulat ning ümberringi rahu ja vaikust. Ootamatult lendas aga ühest majapidamisest taevasse raketivalang.