Loodusfotograafe peibutavad talvel pankrannik ja Alutaguse laaned

Copy
Remo Savisaar hindab Ida-Virumaa maastikke ja metsalaamasid, mille nimel tasub siia päris sageli sõita.
Remo Savisaar hindab Ida-Virumaa maastikke ja metsalaamasid, mille nimel tasub siia päris sageli sõita. Foto: Matti Kämärä / Põhjarannik

Ida-Virumaal on nii palju eriilmelisi maastikke ning nõnda rikas looma- ja linnuriik, et loodusfotograafid soovitavad huvilistel just siia erilisi pilte otsima tulla.

"Valaste, Saka rannik, Poruni põlismets, Udria rannik. Alutaguse laaned, kus võib kohtuda põtrade ja kakulistega," soovitab tuntud loodusfotograaf Remo Savisaar pildistamishuvilistele põnevaid kohti, kuhu talvel kindlasti kaameraga minna tasub.

Kaks soovitust REMO SAVISAARELT, mida talvel pildistades silmas pidada

  • Võta alati kaamera varuaku kaasa ning hoia seda enamasti ka soojas.
  • Pildistades jälgi oma hingamist, et pildiotsijat uduseks ei puhuks. Mina püüan sellistel puhkudel välja hingata mitte nina, vaid hoopis suu serva kaudu, et kaameratagune jääks hingeaurust puutumata.

Savisaare enda lähem suhe Ida-Virumaaga algas juba 2005. aastal, kui ta koos elukaaslasega siin pikemal avastusretkel käis. Alustati Kuremäelt, uudistati Narvat ja Narva-Jõesuud ning ööbiti telgiga Sakal.

"Ega Ida-Virumaa mulle ennegi päris võõras olnud, lapsepõlveside on Narva-Jõesuuga, kus koos isaga käisime," tutvustab ta nüüd siitkandi huvitavaid paiku juba oma lastele. Fotoaparaat muidugi ikka kaasas.

Loodus on talvel lihtsam ja puhtam

Talvisel ajal on Remo Savisaare lemmikkohad Saka, Ontika ja Valaste.

Põnev rannajoon, jäised pannkoogid ning lainemöll Valaste rannikul.
Põnev rannajoon, jäised pannkoogid ning lainemöll Valaste rannikul. Foto: Remo Savisaar

"Ikka mere lähedus, kus võib pakase koosmõjul leida põnevaid kujundeid, mustreid, jääkettaid. Kindlasti valin kohta, kuhu pildistama minna, ka selle järgi, kas talv on lumetu või rohke lumega. Kui Valastel on vett ja külma ning teeb ka natuke tormituult, siis tasub seada sammud just sinna, saamaks osa imelisest jäämaailmast."

Pankrannik koos pangaaluse metsa, jugade ja jõgedega on talle algusest peale meeldinud. Vähehaaval avastab ta seda edasi, iga kord võtab natuke, viimati võttis Udria. Ütleb, et inimesele, kes soovib loodusvaateid pildistada, leidub seal idülli küllaga.

Poruni põlismetsa ja Udria rannikule pole Savisaar talvisel ajal veel jõudnud, need kohad on tulevikus kindlasti plaanis.

Vöötkakk on haruldane talikülaline, keda võib pea igal aastal kohata ka Ida-Virumaal.
Vöötkakk on haruldane talikülaline, keda võib pea igal aastal kohata ka Ida-Virumaal. Foto: Remo Savisaar

Talv on pildistamiseks väga hea aeg, kinnitab Remo Savisaar. Jah, loodus on küll vaesem, aga teisalt visuaalselt ka palju lihtsam, puhtam. Talvisel ajal on ta Ida-Virumaal käinud otsimas just kakulisi, kellest näiteks vöötkakku võibki meil enamasti talvel kohata. Aga ka habekakk, händkakk ja värbkakk on talvisel ajal rohkem aktiivsed ning nähtavamal.

Ida-Virumaa köidab erilisusega

Mida on Ida-Virumaal sellist, mille nägemiseks ja pildistamiseks tasub päris tihti hulk kilomeetreid maha sõita?

"Harjumaa ei ole Ida-Virumaa," naerab Remo Savisaar. "Mind on siia tõmmanud erinevus. Hoopis teistsugune rannik, teistsugused toidud, inimesed, kultuur − see rikastab. Ja need maastikud ja metsalaamad, mida veel on. Minule oli uus koht Peressaare, kuhu kevadel esimest korda sattusin. Väga huvitav ja täitsa teistmoodi koht. Seal leidsin põnevaid linde ja puutumatust, kui ma seal ringi kondasin, siis teisi inimesi ei kohanud. Loodusfotograafile hea koht, kus saab nautida üksindust ja vaikust ning metsikut loodust."

Harva tuleb ette päevi, kui Erika Kruup kaameraga rappa või metsa või mere äärde ei jõua.
Harva tuleb ette päevi, kui Erika Kruup kaameraga rappa või metsa või mere äärde ei jõua. Foto: Erika Kruup

Ka hallis ilmas võib ilusat leida

Ida-Virumaa päris oma loodusfotograaf Erika Kruup peab enda lemmikkohtadeks ning soovitab teistelegi pankrannikut, Oru parki ja Selisood.

"Lumise talveilmaga saab ükskõik millises kohas ilusaid pilte, olgu siis Kurtnas või Kose tuhamäel või ka oma koduaias. Kui ilm on hall, tuleb ka selles hallis midagi leida: võib-olla on natuke härmatist, võib-olla märkan mõnd lindu või looma," ei jäta ta naljalt ühtegi päeva vahele, ilma et kaameraga looduses käiks.

Pankrannikul on Kruubi lemmikkoht Martsas oma kodu juures, kus eriti tuisu ajal mõlemas suunas häid pilte saab teha. Oru pargis on iga vana puu oma erikujuliste okstega isemoodi ja pildistamist väärt.

Virmalisi on Erika Kruup paaril korral ka palja silmaga näinud. "Igal pool ei näe, selle jaoks on avatud maastikku vaja."
Virmalisi on Erika Kruup paaril korral ka palja silmaga näinud. "Igal pool ei näe, selle jaoks on avatud maastikku vaja." Foto: Erika Kruup

Selisoosse suundub Erika Kruup tavaliselt päikesetõusu või -loojangu ajaks. Huvitav on seal talve alguses, kui alles hakkab kaanetama ja laugastele tuleb pisike jääkirme peale. Kui soo juba lumega täis tuiskab, saab seal ainult ilusat lund vaadata, päikesetõus või -loojang annavad värve ka juurde.

Kruup on käinud teisteski soodes, Puhatus ja Kotka matkarajal, aga Puhatus pole laudteed ja laukad jäävad sooservast kaugemale ning Kotka rajal on laukaid vähe näha.

"Selisoo on nii tuttavaks saanud, et nagu oma toas kõnniks, seal on ilusaid laukaid, mille vahel valida. Aga talvel, kui rada on veel sisse trampimata ega näe, kuhu astud, võid kõrvale ära vajuda. Kui on palju lund, siis see võib sinna minekule takistuseks saada."

Pildi jaoks peab aega olema

Loomi-linde on talvel küll vähem liikvel, aga näiteks kitsed paistavad lume peal hästi välja ja neid on kergem märgata. Põtru kohtab igal aastaajal üsna harva, linde seevastu on alati ja need meeldivad Erika Kruubile eriti.

"Vahel tunnen põtrade järele igatsust ja lähen neid otsima."
"Vahel tunnen põtrade järele igatsust ja lähen neid otsima." Foto: Erika Kruup

"Kui linnu juba kaadrisse saad − milline vapustav sulestik! Kullilised on vahvad, merikotkas, hiireviu, pistrikud, ka kalakotkast olen näinud."

Sel talvel on juba mitu korda õnnestunud kohata siidisabasid.

"Lindudega pead paigal olema, kui pilti tahad. Liigun küll autoga ringi, aga kui lindu märkan, siis jään paigale, kuni ta minuga juba ära harjub. Looduses on üldse nii, et kui kusagile lähed, siis pead oma pool tundi olema enam-vähem vait ja vagusi, siis hakkab elu toimima, hakkad nägema ühte ja teist."

Erika Kruup hakkas fotograafiaga tõsisemalt tegelema siis, kui pensionile jäi.

"Nüüd on mul aega käia ja oodata," ütleb ta. "Iga päev muidugi midagi vapustavat pildile ei saa, aga päris tühjalt ei tule ma kunagi tagasi."

Tagasi üles