/nginx/o/2019/01/04/11694811t1ha291.jpg)
/nginx/o/2023/01/27/15103957t1hbf06.jpg)
"Julgustan soomlasi midagi uut proovima," ütleb ajakirjanik ja loodusgiid Mikko Virta, kes rääkis eelmisel nädalavahetusel "Matkamessil" Eesti loodusest ja oma Eesti looduse raamatust, mis tutvustab ka Alutagusemaad ja pankrannikut. "Soome looduses sellist elamust ja kogemust ei saa," kinnitab ta.
Raamat "Luontoretkelle Viroon" annab soomlastele hea ülevaate ka Ida-Virumaa loodusest. Mis teid isiklikult siin köidab?
Raamatus on hästi palju Ida-Virumaast. Ida-Eesti osa hakkab pihta Alutaguse rahvuspargiga. Ma olen andnud Soomes oma raamatu kohta päris palju intervjuusid ja iga kord Alutaguse välja toonud, kuna see on minule nii huvitav ja mitmekesine.
Käisin paar aastat tagasi Alutagusel oma pojaga ja kirjutasin sellest päris suure artikli Soome loodusajakirja. Ajakirja peatoimetajat huvitas Alutaguse just sellepärast, et selle kohta ei olnud keegi midagi kirjutanud.
/nginx/o/2023/01/27/15103974t1h3eb6.jpg)
Alutaguse on Eesti kõige noorem rahvuspark ja pole ilmselt seetõttu nii palju kajastust saanud kui näiteks Lahemaa.
Just. Kui me Alutagusel ringi tiirutasime, saime mõne päeva jooksul väga palju näha. Ühel ilusal suvisel õhtul jalutasin Selisoo matkarajal, kus ei olnud mitte ühtegi teist inimest. Järgmisel päeval käisime Kauksis liivaranda imetlemas. Samal reisil saab nii ürgse looduselamuse kui ka rannapuhkuse kokku panna.
Alati on mulle Alutagusel meeldinud Vasknarva piirkond, väikesed külad Narva jõe ääres. Praegusel ajal teeb piirkonna eriti põnevaks see, et idanaaber paistab välja ja vastaskaldal lehvib suur Venemaa lipp. See on eksootiline ja teistmoodi Eesti, mida mujal ei ole. Alutaguse on kindlasti üks piirkond, mida ma alati soovitan külastada.
Peatute raamatus pikemalt ka pankranniku võludel.
Jah. Pankrannik on mulle alati meeldinud. Kui käisin paarkümmend aastat tagasi esimest korda Valastel, siis jäi suu lahti. See oli kevadel, kui oli palju vett. Tollal oli veel vana vaateplatvorm.
Kas uus Valaste-Ontika matkarada on ka läbi käidud?
Ikka. See on sama võimas. Ontika pankrannik on iga kord sama suur elamus.
Pankrannik sümboliseerib minu meelest väga hästi Eesti ja Soome looduse erinevust. Kuna Soomes ma elasin Porvoos [viimased 18 aastat on Mikko elanud Pärnus − toim.], siis veetsin hästi palju aega looduses Soome lahe väikestel kaljulaidudel ja -saartel. 50 meetri kõrgune klint, mis ootab teisel pool Soome lahte, on hea sümbol, et Eesti on nii lähedal, aga täiesti teistmoodi.
Sama suur elamus on ka matkarada ja klindimets panga all. See on lihtsalt nii võimas, soovin, et seda saaks iga soomlane kogeda. Kuna puud saavad seal kasvada täiesti vabalt − sinna pole võimalik metsatraktoriga minna −, siis ta on nagu Põhjamaade džungel. See on hästi lahe!
Kõik see koos − Ontika pankrannik, Valaste juga ja matkarada metsa sees ning väga ilus rand puudega, mida meri on sinna toonud − on kindlasti Eesti looduse vaatamisväärsuste TOPis. Ja sõit Valastelt Toila poole, kuidas see tee läheb täiesti serva lähedal... Soomes sellist elamust ja kogemust ei saa.
/nginx/o/2023/01/27/15103972t1hcd69.jpg)
Üks raamatu põhimõte on proovida soomlase vaatevinklist näidata Eesti loodust, et Eesti on nii lähedal, aga ikkagi nii teistsugune, põnev ja eksootiline. Ja seepärast peaksid soomlased tulema ka Eestisse loodusesse. Soomes on pärast koroonat, aga ka juba enne seda looduspuhkus väga populaarseks muutunud. Võib öelda, et iga soomlane on mingil viisil looduseinimene.
Ikkagi − Soome ise on nagu üks suur rahvuspark. Miks tasub Soome turistil Tallinna vanalinnast välja sõita?
See ongi see, millest ma 335 leheküljel kirjutan. Üks asi on pankrannik ja maastik, mis on Ida-Virumaal teistsugune kui mujal Eestis ja millesarnast Soomes ei ole. Soomes ei ole ka selliseid rannaniite ja loopealseid nagu Lääne-Eestis ja saartel.
Lindudest rääkides − raamatu esikaanel on valge-toonekurg, sest see sümboliseerib kõige paremal viisil erinevust. Soomes ju valge-toonekurg üldse ei pesitse. Kui Helsingisse satub mõni valge-toonekurg, siis on kümneid loodusfotograafe teda pildistamas, kuna ta on haruldus.
Ja selliseid linnuliike on paarkümmend, kes on Eestis tavalised, Soomes aga puuduvad või on haruldased. See on üks põhjus, miks Eesti on nii põnev koht. Eestisse on ainult 80 kilomeetrit üle lahe sõita, aga kui siia tuled, siis muutub maastik ja kui paneme juurde teistsuguse huvitava ajaloo ning kultuuritraditsioonid, siis tuleb selline kompott, mis on seda väärt, et sellest üks raamat kirjutada.
Ja Ida-Virumaa on selles mõttes väga põnev, et see on paljudel soomlastel veel nägemata. Väga paljud on käinud Tallinnas, paljud on käinud Haapsalus, Pärnus, Saaremaal, mõned on käinud Tartus.
Miks nii?
Julgen öelda, et väga paljud läheksid mujale, aga nad ei tea, kuhu ja kuidas. Ja kui on puhkuse otsustamise aeg, siis mängitakse sageli kindla peale ja minnakse iga kord samasse kohta.
Töötasin üle kümne aasta ajalehes The Baltic Guide, sellest neli aastat olin peatoimetaja [praegu on Mikko vabakutseline ajakirjanik − toim.], ja minu eesmärk oli ka seal meelitada soomlasi igale poole Eestis. Ka raamatus julgustan soomlasi midagi uut proovima.
Ma olen seda lauset nii palju kuulnud, et Soomes on ju nii kihvt loodus, miks soomlane peaks Eestisse tulema. Oluline on see, et kohalikud inimesed usuksid sellesse, et see, mis neil on pakkuda, on piisavalt huvitav. On see siis loodus, kohalik kultuur või toit.
Tegelikult kohalik elulaad, toit ja loodus on kõige suurem turismitrend viimastel aastatel, ka Soome siseturismis. Inimesed otsivad ehtsaid elamusi ja kogemusi. Ma usun, et needsamad trendid töötavad ka Eestis, kui neid turundada ja välja tuua ning sellesse uskuda.
Kas raamat on kirjutatud linnuvaatlejatele, matkajatele või loodusesõpradele laiemalt?
See on kindlasti kirjutatud igasugustele soomlastele, kes on huvitatud Eestist, mitte ainult linnuvaatlejatele või matkajatele. Proovisin seda niimoodi kirjutada, et see oleks üldhuvitav ja võimalikult laiale publikule.
Mis rollis te ise kõige sagedamini looduses käite?
See on aja jooksul muutunud. Hakkasin pihta lindudest, kui väike poiss olin, sest minu isa oli linnuvaatleja. Aga tänapäeval on lindude kõrval tekkinud igasugune huvi looduse vastu: üldine looduse nautimine, looduses liikumine ja väikestest asjadest rõõmu tundmine. Kindlasti on linnud samuti tugevalt huviorbiidis, aga mitte ainult.
Proovisin raamatu teha niimoodi, et see oleks huvitav igasugustele inimestele. Seal on toodud välja päris palju huvitavaid kohti linnuvaatlejatele või taimehuvilistele, aga ka ajalugu, sündmusi, traditsioone ja kohalikku toitu. Olen saanud head tagasisidet selle kohta, et raamatus on ka muud kui loodust.
See on inspiratsiooniraamat, mida võib kodus sohva peal lugeda ja avastada, et ma pole käinud näiteks Ontikal või Värskas. Raamatust saab ideid järgmise Eesti reisi või suvepuhkuse jaoks. Seda on kirjeldatud ka kui ilukirjanduslikku reisiraamatut, sest seal on hästi palju minu vanu juhtumisi ja emotsioone. Aga seal on samuti faktid, kaardid ja soovitused, nii et see töötab ka tüüpilise reisijuhina.
Olen väga õnnelik, et raamat on saanud Soome meedias nii palju positiivset tähelepanu. Nii Helsingin Sanomat kui ka Soome rahvusringhääling YLE on teinud selle kohta lugusid. Eriti hea meel on selle üle, et raamat oli sügisel Helsingi raamatukogude broneeringute edetabelis.