TOOMAS KARIIS ⟩ Viis aastat Ida-Virumaal olid tagantjärele nagu muinasjutt

Toomas Kariis, Ida-Viru keskhaigla ülemarst (jaanuar 2019 − august 2023) Foto: Matti Kämärä / Põhjarannik

Liialdamata võin öelda, et iga algus on raske. Üsna keeruline oli ennustada, mis mind ees ootab. See on nagu pikk hüpe ootamatusi, üllatusi ja valikuid täis teadmatusse, kus on oluline end kiiresti kokku võtta, grupeeruda ja võimalikult pehmelt maanduda.

Ametisse asumise ajal oli mul kogemusest arstina ettekujutus oma rollist selles organisatsioonis ning see tagaski pehmema maandumise. Edasi hakkasid asjad juba selgemaks ja konkreetsemaks, aga mitte alati plaanipäraseks minema.

Kokkuvõtvalt nendin, et need viis aastat ülemarsti rollis on mind rikastanud, arendanud ja mulle palju uut õpetanud.

Meie haiglas töötavad suurepärased inimesed. Nad on haritud, oskuslikud ja pühendunud ning motiveeritud tööd tegema. Kui ma pean nimetama ühe aspekti, milles ma kunagi pettunud ei ole, ütlen ma pikalt mõtlemata, et meie inimeste võimekus. Kuigi haiglas on tervishoiutöötajatel muidugi primaarne roll, ei ole võimalik tagada haigla toimepidevust mittemeditsiiniliste struktuuriüksuste töötajateta. Kõikide inimeste panus on oluline.

Viis aastat ülemarsti rollis on mind rikastanud, arendanud ja mulle palju uut õpetanud.

Ega ma oleks ülemarsti ametikohta vastu võtnud, kui mul ei oleks usku inimestesse, kes haiglas töötavad, nii et meeskond ja koostöö ongi võluvitsad.

Saavutuste kontekstis tuleb minu meelest märgata ning rõhutada kogu haigla meeskonna ja koostööpartnerite sünergiat. Kõik, mis täna on, ongi saavutus. Strateegia on paigas. Haiglas töötavad pühendunud spetsialistid, seadmed on uued ja kõrgtehnoloogilised, infrastruktuur tänapäevane. Viieaastasesse ajaperioodi mahuvad üks nurgakivi panek ja haigla kolme korpuse valmimine: Järve tervisemaja, Ahtme tervisemaja, M-korpus ja G-korpuse (laiendatud L-korpus) rekonstrueerimistööde peatne lõpetamine.

Personal nooreneb: umbes 35 protsenti arstidest on alla 45aastased. Viis aastat tagasi oli meil selles vanusegrupis ligi 7 protsenti vähem arste. Päris palju noorspetsialiste töötab ka mittemeditsiinilistes struktuuriüksustes. Arstide arvu kasvatamine ei ole lihtne, aga oleme suutnud meie juures töötamise vastu suuremat huvi äratada praktikantide ja arstide-residentide seas.

Arenguruumi on veel onkoloogiavaldkonna edendamisel. See on keskhaigla teenuste portfelli vajalik komponent. Vähihaigete arv on kahjuks tõusutrendis ja onkoloogi vastuvõttude sagedust tuleb tõsta. Selleks on vaja vähemalt kolm onkoloogi juurde võtta. Lisaks oleks õiglane luua patsientidele pealinnast võimalus saada meie juures keemiaravi.

Lisaks oma tavapärasele administratiiv- ja ravitööle tuli mitu korda kokku puutuda suurte kriisidega, mis olid haiglat mõjutanud, ning see mõju oli suur.

Esimene neist oli koroonaviiruse pandeemia, mis piiras haigla tavapärast tegutsemist umbes kaheks aastaks. Ükski inimene ja eluvaldkond ei jäänud selles kriisis puutumata. Arstiabi osutamine riigis pandi proovile. Abi väljastpoolt ei olnud kuskilt võtta. Täitsime meile pandud ootusi tänu meie endi töötajate pingutustele. Kriisijuhtide väljakutse oli säilitada inimeste koostöövõime ning vältida trotsi, väsimust ja vastu töötamist. Kriisiolukord paneb kõik paika. See kriis tõestas, et haiglal on väga hea ravipotentsiaal.

Teine suur kriis on lahingutegevus Ukrainas, mis on toonud meie juurde sõjapõgenikke. Hoolitsesime nende tervise eest, tegime tervisekontrolli ja osutasime arstiabi. See suurendas meie arstide töökoormust, aga keegi ei jäänud abist ilma.

Sõjapõgenike seas oli ka arste, mis andis meile võimaluse neid ette valmistada arstikutse tunnistamiseks Eestis. Mõned neist töötavad meie juures üldarstidena, kuna kehtestatud reeglite kohaselt ei saanud me neid eriarstidena tööle võtta. Selleks peab olema läbitud residentuur Eestis.

Meditsiin on spetsiifiline valdkond. Haiglas saab lisaks positiivsetele hetkedele, nagu näiteks lapse sünd või paranenud patsient, näha aeg-ajalt ka inimeste kannatusi, mis võivad meile emotsionaalselt mõjuda. Siin on abiks erialane küpsus ja töökogemus. Kõik see tuleb ajaga. Kui patsient ei parane ja arst suhtub sellesse välise emotsioonita, ei tähenda see, et see talle korda ei lähe.

Patsientidega suhtlemisel on oluline empaatia, mis on tervishoiutöötajale vajalik patsientidega sideme loomiseks. See on võime mõista patsientide tundeid, tajuda nende hirme, ärevust ja valu. Lisaks võimaldab see täpsustada anamneesi, mis on eduka diagnoosimise ja sobiliku raviplaani koostamise eeldus. Tegutseme selle nimel, et tagada patsientidele turvatunne ja rahulolu. Tänuavalduste arv ületab kaebuste arvu.

Ravitöö on sisuline ja konkreetne − haiglaravil on inimesed, kes peavadki haiglaravil olema, kes päriselt vajavad meie teenuseid.

Samas soovin rõhutada, et tegemist on tööga. Me teeme patsientide heaks kõik, mida suudame teha, aga imesid me paraku teha ei saa. Mõnikord võivad need meist sõltumatult juhtuda.

Varem lõin ma kaasa kammerkooris. See oli ajamahukas ja töö Ida-Virumaal ei võimaldanud mul senises mahus sellega tegelda. Selle asemel sain pöörata rohkem tähelepanu sõjaväemeditsiini korraldamisele, täpsemalt sõja-tsiviilmeditsiini integratsioonile. Osalen kaitseväe õppekogunemistel ja 2023. aasta kevadel sain tänukirja riigikaitsesse panustamise eest.

Õnneks on Eesti NATO koosseisus ja see on oluline julgeolekugarantii, aga vaatamata koostööle teiste riikidega, on meie riik meie endi kujundada.

Soov seista arstikutse ja arstkonna parema tuleviku eest, väärtustada ja parandada arstiabi on suunanud mind tegelema asjadega, kus olen kasulik ja vajalik. Innustust selleks annavad mulle aktiivsed, kaasakiskuvad ja teotahtelised inimesed, kes mind ümbritsevad.