JUHTKIRI ⟩ Õpetajate palgast ja solidaarsusest

Klassiruum. Foto: Peeter Lilleväli / Põhjarannik / Arhiiv

Õpetajate kutseliit on teatanud, et kavatseb tuleva aasta algul välja kuulutada streigi. Õpetajate hääl ühiskonnas on kaalukas, sest õpetajaid on palju ja neid on Eesti ühiskonnas traditsiooniliselt tähtsaks peetud. Sestap ei olegi me kuulnud väga palju kriitikat õpetajate nõudmiste kohta nii-öelda rahva seast.

See on Eesti ühiskonnale kuidagi iseloomulik, et kui räägitakse rahapuudusest ning riigipalgalistest töötajatest, tuuakse sageli näiteks lisaks õpetajatele ka päästjad ja politseinikud. Need kõik on kahtlemata nii riigi kui tavakodaniku vaatest väga oluliste valdkondade esindajad, kuid aastate jooksul on kogu aeg nende palkadest rääkimine jätnud mulje, et tegu on eriti alamakstud ja puuduses kannatavate tähtsate elualade töötajatega, keda ühiskond piisavalt ei väärtusta.

See on muidugi hinnangute küsimus, kuid tuleb mainida, et praegu saame siiski rääkida, et õpetajad, politseinikud ja päästjad saavad sellist palka, mida enamik Eesti töölkäijatest ei saa ehk niinimetatud keskmist või üle selle töötasu.

Ka avalikus ehk riigisektoris üldiselt ei saa me enam rääkida, et palgad oleksid seal konkurentsivõimetud võrreldes eraettevõtlusega. Sageli on see kaalukauss ikkagi eraettevõttes hõivatud töötajate kahjuks. Aga maksuraha, mida ühisest eelarvest eri valdkondadele jaotada saab, teenib ju riigile ikkagi erasektor, kellel praeguses olukorras ei lähe just kõige paremini − töötajaid koondatakse ja palgatõusust ei julge suurem osa unistadagi. Pealegi on riigipalgalistel rohkem muid hüvesid. Nii et solidaarsusest rääkides võiks mõnikord mõelda ka tööturu olukorrale laiemalt.