Sõjamuuseum pöörab näo rohkem inimeste ja nende kannatuste poole
16. detsember 2023, 00:00
"Kõige rohkem kannatavad sõjas ikkagi kohalikud inimesed," ütles Vaivara Sinimägede muuseumi juhataja Ivika Maidre, tutvustades äsja valminud näitust "Inimesed ja saatused", mis annab 2. maailmasõja sündmustele inimeste näo.
Sõjaajalugu ei koosne ainult kindralite ja kolonelide lugudest. Palju tähtsamad on tavaliste inimeste saatused, lisas Ivika Maidre. Välitahvlid räägivadki kuue tavalise inimese loo. Stendi teine pool kirjeldab aga selle inimesega seotud kohta. Näiteks üks tahvel on pühendatud Johannes Apsile ja Sillamäe õlitehasele, kus ta töötas ning mida üritas õhkimisest päästa.
1915. aastal sündinud Johannes Aps oli Sillamäe (vana nimega Türsamäe) õlivabriku lukksepp ja poksija, kes jõudis Eesti meistrivõistlustel mitu korda esikolmikusse.
1941. aasta suvel evakueeris Nõukogude võim õlivabrikut ja toimetas sinna lõhkeainekastid. Info lõhkeainest jõudis ka kohalike metsavendadeni. Johannes Aps, tema vend Evald ning tehase elektrik ja poksija Romil Annika otsustasid selle kahjutuks teha. Leidus aga äraandja ja Johannes tabati teolt. 5. juulil 1941 lasid hävituspataljonlased ta Vana-Sõtke küla juures metsas maha.
Hukka said nii inimesed kui hooned
Sõda ei andnud armu ka õlitehasele, mille Eestimaa Õlikonsortsium ehitas 1929. aastal Rootsi kapitaliga. Kuna kohe saabus majanduskriis, siis maailmaturu õlihindade languse tõttu tootmine peagi peatati. Õlitehas taaskäivitati 1936. aastal, kui ka laevakütusena kasutatavast põlevkiviõlist hakkas huvituma Saksamaa.
Põlevkivi kaevandamiseks rajati Viivikonna karjäär, kuhu loodi raudteeühendus ning hakati rajama töölisasulat. 1938. aastal valmisid uue õlivabriku kaheksa hoonet ja 1940. aastaks oli Sillamäel umbes 2600 elanikku. 1941. aasta 13. augusti õhtupoolikul lasid taganevad Nõukogude võimu esindajad õlitööstuse õhku.
Sarnaselt õlitehasega hävisid kõik näitusel kujutatud hooned, ka Vaivara kirik, lastekodu, rahvamaja ja ümbekaudsed rannakülad. Kuuest näituse kangelasest elas sõja üle ainult üks − Vaivara kirikuõpetaja, baltisakslane Leo Treumann, kes lahkus sõja jalust Saksamaale.
Ülejäänud näitusele valitud inimesed hukkusid sõjas, lisaks metsavend Johannes Apsile ka lastekodu laps Raimund Kull, kaitseliitlane Rudolf Seppar, sõjamees Georg Sooden ja noor naine Meeta Süvalepp. "Viimast ei päästnud isegi see, et ta oli juunikommunist ja ootas Punaarmeed. Meeta tapeti koos oma väikese lapsega Meriküla dessandi käigus − kuul meelsust ei küsi," tõdes Ivika Maidre.
Räägib lahti ründelennuki loo
Näitusemajas, mille väljapanek on pühendatud 1944. aasta karmidele lahingutele, on kõige suurem tõmbenumber ründelennuk IL-2. Lennumasina lugu jutustavad haaravalt sõjamuuseumi giidid, aga lähiajal on sellega võimalik tutvuda ka iseseisvalt teabekioski abil.
Lennuki loo uuris välja Ida-Viru sõjaajaloo klubi Otsing juht Igor Sedunov, kes osales ka lennukivraki Konsu järvest väljatõstmisel 1999. aastal. Pardanumbri abil sai ta Venemaa arhiivist teada, et ründelennuk jõudis tehasest nr 30 väeossa 7. veebruaril 1944. aastal. Säilinud kaardi järgi oli lennukil kaks marsruuti: ta pidi pommitama Viiburit ning Auvere, Sinimägede ja Kuremäe kanti. Seal ta kõigest kuus päeva hiljem lahingute käigus kaduski.
Ühel propelleri labal on näha neli auku, mis kaliibri järgi pärinevad Saksa pardakahurilt MG 151. Võib oletada, et Vene lennukit jälitas Saksa hävitaja Focke-Wulf 190. Punaarmeelastel lõppesid padrunid − sellele viitab kesti täis kabiin. Radist-kuulipildur hukkus lahingus. Piloot sai ilmselt haavata ja üritas teha hädamaandumise Konsu järve jääle. Kuna jää oli nõrk, vajus lennuk sealt läbi. Piloot aga ei rabelnud enam jää alt välja.
Militaarajaloo huvilise Ain Tähiste sõnul on IL-2 üks Nõukogude poole teise maailmasõja kuulsamaid lahingulennukeid, mida valmistati kokku üle 36 000 eksemplari. Sakslased kutsusid seda mustaks surmaks, sest lennuk oli võrdlemisi hästi soomustatud ja selle allatulistamiseks pidi olema osav lendur.
Kuigi sakslastele tegi see lennuk üsna palju peavalu, jookseb Vene sõjakirjanduses läbi küllalt palju vihjeid, et IL-2 lendureid nimetati surmaminejateks. IL-2 kaotuste hulk oli Punaarmees üks suuremaid, kui mitte kõige suurem, oma raske lahinguülesande tõttu.
"Kui küsitakse, mida on meie väikeses külamuuseumis väärtuslikku, mida teistel ei ole, siis on see sõjaaegne lennuk," tõdes Ivika Maidre. "Sõjas osalenud lennukeid on maailmas alles vähem kui kahel käel sõrmi. Sedasama lennukit IL-2 toodeti massiliselt, aga enamik tulistati alla. Ja kui lennuk kukub alla, siis tükkideks − nagu lego."
Ka IL-2, mida saab Sinimägede sõjamuuseumis näha ja katsuda, pole ühes tükis. "Võib ju öelda, mis lennuk see on − saba ja tiivad puuduvad. Aga lennuki puust saba, mis kere küljest murdus, on siiani leidmata. Tiivajäänused on küll olemas, aga nii suured, et meil pole ruumi neid näitusesaalis välja panna. Loodame, et kunagi saame lennukit ka täies võimsuses näidata," ütles Ivika Maidre.
Teabekioskiga varustab muuseum veel tehnikahalli, kuhu on plaanis välja panna tank T-34, mille kohalikud ajaloohuvilised samuti Kurtna järvest välja tõmbasid. "Tahame kahe sõjamasina kohta rohkem infot jagada."
Ajalooteekond Sinimägedest Viimsisse sisustab terve pika päeva
Vaivara Sinimägede muuseum ja Eesti sõjamuuseum Viimsis töötasid koos välja Vaivarat ja Viimsit ühendava ajalooteekonna, mis viib huvilised 2. maailmasõja radadele.
Toila gümnaasiumi õpilased testisid detsembri alguses, kas seda on võimalik ühe päevaga läbida. Selgus, et on, aga tuleb varuda vähemalt kaksteist tundi.
Sinimägede muuseumist ja memoriaalist alanud teekonnale, mis valmis Eesti Euroopa Liidu välispiiri programmist rahastatud projekti MilHer raames, jäävad veel Valaste patarei, Käva koonduslaager, Lebavere metsavendade punker ja lahingupaik, Miiduranna punker ning sõjamuuseum Viimsis.
1943. aastal Saksa okupatsioonivõimude ehitatud Valaste rannakaitsepatareist on paksus lumevaibas vähe märke. "Ega seal ka suvisel ajal väga palju näha ei ole," tõdes Eesti sõjamuuseumi strateegianõunik Patrick Rang. Maastikul on leitavad vaid mõningad suurtükipositsioonid ja radarialus, mis on purustatud.
Samamoodi on Käva koonduslaagri asukohas vähem näha ja rohkem kuulata. Laagrirajatistest pole midagi alles. Sinna paigaldatud mälestuskivi juures peatumine on aga oluline, et rääkida sõja kõikidest tahkudest, ütles Vaivara Sinimägede muuseumi juhataja Ivika Maidre.
Käva laager oli üks Vaivara koonduslaagri paarikümnest harulaagrist. Vaivara koonduslaagrisse toodi juute alates 1943. aasta augustist, esialgu peamiselt Leedu ja ka Läti geotodest. Enamik umbes kümnest tuhandest Vaivara koonduslaagri vangist oli sunnitööl põlevkivitööstuses, rääkis Eesti mälu instituudi teadur-projektijuht Eli Pilve.
Kõige rohkem on vaadata Väike-Maarja kandis asuvas Lebavere metsavenna punkris, mis on ehitatud maa alla ning sisustatud nari ja punkriahjuga. Hiljem võis meediast lugeda, et punkri lähedal oli drooniga märgatud ringi jooksvat unetut karu. Nädal varem polnud lumevaibal näha karujälgegi mitte. Ka metsavennad pidid talvel soovitavalt talveunne suikuma.
"Oma käike pidi varjama, et keegi järele ei tuleks − kas viskasid lund peale või tõmbasid kuuseoksaga üle. Kõige parem oli, kui veetsid talve punkris ja selle läheduses ning liikusid üksnes äärmise vajaduse korral," rääkis üks punkri taastamise eestvedajaid, Väike-Maarja muuseumi juht Edgar Tammus.
Punker loodi kümme aastat metsas elanud Martin Tamme punkri eeskujul, tuginedes tema venna Kaljo mälestustele. "Kui Martin metsa läks, oli Kaljo üheksa-aastane, viis talle metsa süüa, aitas punkrit ehitada ja mäletas väga detailselt toimunut," lisas Heili Tammus Väike-Maarja muuseumi sõprade seltsist.
Sellest, miks Martin end metsas varjas, kuidas ta 1954. aastal punkrist tabati ja milliseks kujunes tema hilisem saatus, kuuleb punkri taastajatelt n-ö sündmuskohal väga põhjalikult. Giidide pajatused annavad ajalooteekonnale suurima väärtuse.