Kaante vahele said Iisaku lood ajast, kui rohi oli rohelisem

Sabolotnid − üks Iisaku põlistest suguvõsadest − elasid Iisaki talus. 1938. aastal valmis Sander Sabolotni vanaisal, taluperemees Voldemar Sabolotnil vana maja kõrval uus elumaja, mis oli sellel ajal tõenäoliselt kõige moodsam maja Iisakus. Majas oli veetorustik ja kraanist sai nii külma kui kuuma vett. Samuti oli olemas ventilatsioonisüsteem köögi ja tualettruumide õhu värskendamiseks. Lauda katusel oli tuulerootor, mis pumpas kaevust lauta vett. Voldemar Sabolotni oli Iisakus suurema kaliibriga ärimees, talle kuulusid saeveski, mitu autot, põllu- ja metsamaad. "Vanaisa oli väga ettevõtlik ja ajas paljusid asju korraga. Maja tegelikult lõpuni valmis ei saanudki − vooder jäi ümber panemata. Raha oli vaja investeerida tähtsamatesse kohtadesse. Vanaisa küüditati 1941. aastal, vanaema ja minu isa küüditati pärast sõda. Siis tuli sinna majja haigla. Veel hiljuti oli seal hooldekodu, aga nüüd on maja juba pool aastat tühjana seisnud ja uusi omanikke oodanud," räägib Sander Sabolotni. Foto: Erakogu

Sander Sabolotni, kes taastab sõiduõpetaja töö kõrvalt vanatehnikat ja talletab kodulugu, andis raamatu "Iisaku − kui rohi oli rohelisem" valmimisse kõige suurema panuse.

Teie suguvõsa on pärit Iisaki talust, mille kohta võib raamatust lugeda: "Kas ehk oli Iisaki talu esimene ja kõige vanem selles asulas ja hiljem hakati kogu küla Iisakuks kutsuma? Tõenäoliselt on mingi seos Iisaki küla ja Iisaki talu nime vahel olemas."

Neid versioone, kuidas Iisaku küla endale nime sai, on mitu ja kes seda tagantjärele täpselt kindlaks teeb. Võime seost talu ja küla nime vahel oletada, aga kindel ei saa olla. Asja uurides tundub pigem, et Helend Peebu suguvõsa talu − Peebu talu − on vanem kui Iisaki talu. Aga seda ei saa ka sajaprotsendilise kindlusega väita. Kindel on, et mõlemad on iidsed Iisaku talud.