ANVAR SAMOST Valitsuse hääl ja pilt ei lähe kokku

Anvar Samost
, ajakirjanik
Copy
Ajakirjanik Anvar Samost.
Ajakirjanik Anvar Samost. Foto: Erakogu

Ühes 25 aasta eest eetrisse läinud "Kreisiraadio" naljaseriaali osas oli mitu sketši, mis praeguse Eesti poliitika foonil aktuaalsena mõjuvad.

Esimeses neist saabuvad Moskva rongiga Balti jaama multifilmitegelased krokodill Gena ja Tšeburaška. Kui populaarses lastefilmis olid nad nunnud, siirad ja heatahtlikud, siis sketšis astuvad vagunist perroonil ootava telereporteri mikrofoni ette kaks ropendavat halturnikut, kes selgitavad, et kavatsevad Eestis kontserdituuril šašlõkki müüa ja striptiisi näidata ning teevad solvavaid märkusi taksojuhtide aadressil. Nali seisneb selles, et vene keeles esitatud dialoogi edasi andvad eestikeelsed subtiitrid räägivad hoopis luulekavadest ja lastehommikutest, ilma ühegi roppuseta.

Teises sketšis läheb laitmatu diktsiooniga mees enne olulist avalikku esinemist logopeedi juurde, et veelgi selgemalt kõnelema õppida. Logopeed on erinevalt patsiendist täielik pudistaja, kes selget sõna suust ei saa, kuid enesekindlalt ja ülevoolavalt end kehtestab. Patsient väljub kabinetist sama pudikeelsena, ise mõistmata, mis juhtus.

Olenemata sellest, kui kaua streik kestab ja millise tulemusega päädib, saab peaminister talle mugavat vastandumise taktikat kasutada vaid lühikest aega.

Ka praegu istub suur hulk kodanikke ekraanide ees ning tajub häirivat ebamugavust, kuna tekst, hääl ja pilt ei lähe kokku.

Kuigi iseenesest on ju õpetajate streigini viinud lugu lihtne. Kõik erakonnad nimetasid enne valimisi haridust julgeoleku järel kõige olulisemaks valdkonnaks ning lubasid selle prioriteetsust rõhutades jätkata õpetajate palga kiiret tõstmist. Reformierakonna moodustatud valitsuse koalitsioonileppesse läks kirja õpetajate keskmise palga tõstmine 120 protsendile Eesti keskmisest palgast. Reaalselt teatas valitsus aga 2024. aasta riigieelarves kokku leppides, et külmutab avaliku sektori palgafondi ning vastutulekuna saab haridusminister eelarvest vaid nii palju raha, et tõsta õpetajate alampalka 1,7 protsenti. Loogiliselt viis see haridusministri ja haridustöötajate ametiühingu konflikti ja praeguse töötülini.

Kui tüli alguses seisid valitsuse kolm erakonda õpetajate 2024. aasta palgatõusu küsimuses üheskoos, siis streigi ajal eraldusid Reformierakonnast haridusministri erakond Eesti 200 ja ka teine väiksem koalitsioonipartner Sotsiaaldemokraatlik Erakond. Nemad leiavad nüüd, et parem on streik lõpetada, tulles ametiühingu pakutud kompromissile vastu, ning lisada selleks riigieelarve kulude poolele 10,8 miljonit eurot.

Paraku näib, et isegi oma erakonnas populaarsust kaotanud peaminister Kaja Kallas on otsustanud, et talle vastasseis ametiühingutega ning valitsusliidu kahe ülejäänud osapoolega sobib. Igal juhul paremini kui tegelemine majanduslanguse, maksutõusude, nõudmistega ametist lahkuda ja erakonna siseopositsiooni kriitikaga.

Mitmendat nädalat näeme nüüd, kuidas kaks väiksemat valitsuserakonda nõuavad suuremalt õpetajatele vastutulekut, seda ei tule, aga valitsus püsib kuhjuvatest pingetest hoolimata koos.

Siinkohal tuleb mängu valelogopeed. Aastavahetuse ajal on Kaja Kallase tagatuba kokku pannud üsna nutika kommunikatsiooniplaani, mis seisneb lisaks thatcherlikule võitlusele kurja ametiühinguga veel fookuse hägustamises ja uputamises massiivse sõnasalati alla. Nii teised poliitikud kui ajakirjanikud kordavadki juba tahes-tahtmata jutupunkte sellest, kuidas ajutiste lahendustega ei saa ravida pikaajalisi struktuurseid probleeme, palga asemel on olulised hoopis karjäärimudel ja töökoormuse küsimused, laua taha tuleb tuua omavalitsused, kuidas korrastada tuleb kõigepealt koolivõrku, reformida kutseharidust ja alusharidust ning üleüldse tuleb õpetajate palgaküsimus arutlusele siis, kui valitsus paneb kokku riigi eelarvestrateegiat ja riigieelarvet 2025. aastaks.

Olenemata sellest, kui kaua streik kestab ja millise tulemusega päädib, saab peaminister talle mugavat vastandumise taktikat kasutada vaid lühikest aega. Langeva reitinguga Eesti 200 ja ootamatult kiire populaarsuse tõusu teinud sotsid ei saa lõpmatuseni otsustavust näidelda. Juba uuel nädalal tuleb neil 10,8 miljoni euro asemel välja pakkuda lahendused ligikaudu miljardi euro ulatuses puuduvate eelarvetulude katmiseks.

Saab näha, kas toimuv hakkab sarnanema hoopis kolmanda "Kreisiraadio" sketšiga, milleks on "Läbirääkimised".

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles