ALEXANDER STUBB Me toetame, hoiame ja kaitseme üksteist

Alexander Stubb
Copy
Soome Vabariigi president  Alexander Stubb.
Soome Vabariigi president Alexander Stubb. Foto: Madis Veltman / Scanpix

Eestil on kõigi soomlaste südames eriline koht. Meil on ühine identiteet, meil on ühised juured, meil on sarnane keel, mida ma püüdsin mõista. Aeg-ajalt on meid küll lahku rebitud, aga oleme alati uuesti kokku saanud. Meil on ühine saatus. Ja tänapäeval ilmselt rohkem kui kunagi varem.

Kui ma valitsusse kuulusin, küsiti mult sageli, kas [Soome] kaitseks Eestit kriisiolukorras. Minule oli vastus selge. Loomulikult kaitseks. Ja me peaksime igal juhul tänulikud olema, et NATO liige Eesti teeks meie heaks sama. Praegu on olukord selgem kui kunagi varem. Ja seda nimetatakse artikliks 5: üks kõigi, kõik ühe eest.

Te teate, et soomlased on vahel oma tunnete väljendamisel veidi ujedad. Ma arvan, et ka teie, eestlased, ilmselt mõistate, mida ma silmas pean. Seega lubage mul otse välja öelda: Soomel on väga vedanud, et Eesti tema naaber on. Me oleme pereliikmed, sõbrad ja liitlased.

Väikerahvad hingavad sama õhku, eriti aga need rahvad, kes elavad selliste suurriikide naabruses nagu Venemaa. Me tahame rahulikult kõrvuti eksisteerida, aga peame pidevalt valmis olema. Meie jaoks on välis- ja kaitsepoliitika alati eluliselt tähtsad.

Soome oli külma sõja ajal erapooletu riik. Mitte vabast tahtest või ideoloogia pärast, vaid vajadusest. Meil polnud valikut. Kui valik tuli, liitusime kohe Euroopa Liiduga. Ja kui enam muud valikut polnud, saime NATO liikmeks. Parem hilja kui mitte kunagi.

Ja te võite kindlad olla, et me panustame alliansi liikmena. Me mõistame oma kohustusi NATO riigina, kes peale enda piiri jagab Venemaaga ka NATO piiri. Samuti tugevdab meie kaitsevõime Euroopa loodeosa. See koos meie laiaulatusliku julgeolekukontseptsiooniga jätkab NATO tugevdamist Läänemere regioonis. Ja ka seda teeme koos Eestiga, kes on meie sugulased, meie sõbrad, meie liitlased.

Külma sõja järgne ajastu on möödas. Ajalugu ei lõppenud aastal 1989 või 1991, nagu paljud meist eeldasid. Maailma poliitiline kord, tasakaal ja dünaamika on muutumas. Euroopa turvalisust varjutab Venemaa agressioonisõda Ukrainas. Uus raudne eesriie on Euroopa kaheks jaotanud.

Soomel on väga vedanud, et Eesti tema naaber on. Me oleme pereliikmed, sõbrad ja liitlased.

Sarnaselt eestlastega küsitakse ka soomlastelt sageli Venemaa kohta. Meie põhistsenaarium tugineb kolmele lihtsale tõsiasjale. Esiteks, Venemaa jätkab lähima paari aasta jooksul oma relvajõudude tugevdamist ja saavutab Ukraina ründamise eelse taseme. Teiseks, miski ei näita, et Venemaa vahetaks oma agressioonil ja laienemisel põhineva välispoliitika rahuliku kooseksisteerimise vastu. Kolmandaks, Venemaal ei hakka niipea valitsema liberaalne demokraatia.

Seda silmas pidades peame tegema kõik, et Ukraina selle sõja võidaks. Samal ajal peame jätkuvalt tagama NATO tugeva kaitse- ja heidutusvõime.

Uus normaalsus on, et Venemaa jätkab agressioonisõda Ukrainas, alustab samal ajal mitmesuguseid hübriidoperatsioone ning üritab kõiki Euroopa Liidu ja NATO riike hirmutada ja destabiliseerida. Me näeme seda Euroopas nädalast nädalasse. Parim reaktsioon on jääda rahulikuks ja vaoshoituks ehk nagu mina ütleksin, Eesti ja Soome moodi reaktsioon. Parim viis olukorra süvenemist vältida on valmistuda. Ja just seda me teemegi.

Lühemas perspektiivis peame jätkama rahalise ja sõjalise abi andmist Ukrainale. Keskpikas perspektiivis peame aitama Ukrainal õiglast rahu saavutada. Pikas perspektiivis peame tagama, et Ukrainast saaks nii Euroopa Liidu kui ka NATO täieõiguslik liige.

Soome välis- ja kaitsepoliitika on rajatud väärtuspõhisele realismile. Ehk siis väärtused ja realism. Selle lähtepunkt on tugev liit Euroopa Liidu ja NATOga. Samal ajal põhineb see ka usul, et uus rahvusvaheline süsteem ja rahu tuginevad Euroopa Liidu ümberkujundamisele ning tugevdamisele. Ja ka ÜRO tugevdamisele.

Meie välispoliitika seisab kindlalt läänelikel väärtustel, sealhulgas demokraatial, õigusriigil ja inimõigustel. Me usume koostöösse ja reeglipõhisesse rahvusvahelisse süsteemi. Samal ajal tugineb meie kaitsepoliitika realismile. Meie kaitsevõime põhineb realismil, seepärast säilitame tugevat kaitsevõimet − just nüüd, kuuludes sõjalisse liitu. Realism on ka see, et me mõistame, et olulisi ülemaailmseid probleeme ei lahendata ainult sarnaselt meelestatud riikide vahel nagu Eesti ja Soome.

Sooviksin oma kõne lõpetada meie aja ühe austatuma riigimehe Lennart Meri sõnadega. Ta ütles kord, ja ma tsiteerin, et "ka väikeriik võib mõjutada ajaloo käiku, vähemalt peab ta seda kindlasti üritama. Maailmas ei hooli mitte keegi väikesest riigist, kui riik ise ei ütle selgelt, mida ta tahab". Tsitaadi lõpp.

Ma arvan, et Eesti ja Soome peaksid maailmas oma rolli määratledes just tema sõnadest juhinduma. Väikesed rahvad peavad oma hääle kuuldavaks tegema. Aga kõige olulisem on see, et nüüd kasutame oma häält koos liitlaste ja partneritega Euroopas, Euroopa Liidus ja NATOs.

Tähtis on, et meie toetame üksteist, hoiame üksteist ja kaitseme üksteist.

Eesti riigivisiidil olnud Soome Vabariigi presidendi Alexander Stubbi kõne lühendatult riigikogus 27. mail.

Tagasi üles