ANVAR SAMOST ⟩ Eesti lennuühendused on kallid, nende puudumine veel kallim

Ajakirjanik Anvar Samost. Foto: Eero Vabamägi / Scanpix

Eesti riigile kuuluva lennundusettevõttega on taas halvasti. Siiski, tihti võib halvas leiduda positiivset, pildis muid toone peale musta ja valge, kriisis peituda võimalus ja ebaõnnestumises mitu kasulikku õppetundi. Nii ka nüüd.

Alustagem sellest, et võrdleme end naabriga. Eesti on aastate jooksul pärast Estonian Airi pankrotti riigile kuuluvasse lennufirmasse Nordica investeerinud ligikaudu 80 miljonit eurot ja osa sellest rahast on ka veel alles. Lätis on riigile kuuluva lennufirma Air Baltic erastamisega seoses laual otsus kanda maha selle ettevõtte aktsiakapitali ligi 600 miljoni euro ulatuses ehk tunnistada, et nii palju on sinna võrreldava aja jooksul sisse pandud ja ära kulutatud. Pole ka ime, sest üksi ametliku aruande kohaselt ja 2024. aasta esimeses pooles oli Air Balticu kahjum 89 miljonit eurot 340 miljoni euro suuruse müügitulu juures.

Siit võib teha mitu järeldust. Esiteks võib küsida, kas saab näha mingit paralleeli Rail Balticu Tallinna ja Riia peaterminalide ehitushangetega, kus Eestis üle 300 miljoni euro ulatunud võidupakkumisele pidurit tõmmati, kuid Lätis millegipärast kõigile ootamatult pärast hoone põhikonstruktsioonide valmimist selgus, et maksumus ulatub 900 miljonini? Aga las see olla lätlaste mure. Meie võiksime tõdeda, et Eestis on lennunduse korraldamine riigile vähem raha kaotanud ning selle raha kasutus on kordades läbipaistvam.

Teiseks saab aga vaadata, miks Läti on olnud sunnitud aastaid riiklikus lennufirmas (tegelikult ka Riia lennujaamas) niimoodi maksumaksja raha põletama ja kas sellest on äkki mingit kasu olnud.

Võiks tunnistada, et iga reisija Eestisse toomine ja siit välja viimine vajab pealemaksmist, ning teha selleks ausa ja avaliku plaani.

Geograafia on armutu ja kuigi peame tõdema, et Eesti positsioon Euroopa kaardil on perifeerne, poolsaare kaugeimat nukki meenutav, siis Lätil võib olla veel halvemini vedanud. Eesti nuki kõrval teisel pool kitsast merelahte on Soome viie ja poole miljoni inimese, tugeva majanduse ning kultuurilise lähedusega. Need inimesed sõidavad iga aasta miljonite kaupa laevaga Helsingist Tallinna, Eesti inimesed teevad Soomes tööd ja äri, reisivad sealtkaudu. Lätil ei ole isegi Eesti ja Rootsi vahelise laevaühendusega võrreldavat toetuspunkti.

Seetõttu püsib Lätis pikaajaline ühiskondlik konsensus, mis näeb ette, maksku mis maksab, lennuühenduste hoidmist teiste Euroopa riikidega. Isegi kui see aeg-ajalt valus on ja mureneb − nagu hetkel taas näeme −, on vaikivat kokkulepet hoitud.

Ligi 600 miljoni euroni ulatuv hind Lätisse toodud turistide ja ärireisijate eest võib tunduda pöörane, kuid ainult esmapilgul. Päris kindlasti on naabrite majandusele ja ühiskondlikule arengule antud kasu olnud suurem. Mõõta on seda keeruline, aga vaieldamatult oleks ilma Air Balticuta Läti vaesem ja kõrvalisem koht.

Kolmandaks võib Eestis, Lätis, aga ka Leedus ning isegi Soomes kohalike lennufirmade ülevalhoidmiseks tehtud pingutusi hinnates järeldada, et ääremaise asendi tõttu ei tule kunagi aega, kust nende riikide pealinnadest saaks keegi pikaajaliselt ja kasumlikult ning mitu korda päevas paljudesse Euroopa sihkohtadesse lennata. Eriti nüüd, kui Venemaa on Ukrainas sõda alustades endast suure Põhja-Korea teinud.

Ühendusi Euroopaga on Eestil ja Lätil siiski väga vaja. Selle asemel et end edasi petta ja maksumaksja raha poolpiduste lennuühenduste või mujal kommertsteenust osutava lennufirma kapitalikuludeks kulutada, võiks joone vahele tõmmata. Tunnistada, et iga reisija Eestisse toomine ja siit välja viimine vajab pealemaksmist, ning teha selleks ausa ja avaliku plaani.

Ratsionaalne oleks teha plaan koos lätlastega, vähemalt selles suunas pingutada. Aga näiteks Rail Balticuga toimuvat vaadates ei saa seda tõenäoliseks pidada.

Meil on nüüdseks juba mitmes valitsus, kes riigi majandusse sekkumisele vaatab hoopis teisiti kui Mart Laar või Andrus Ansip omal ajal. Äsja sündis otsus toetada kaheksat vähemalt 30 keskmisest kõrgema palgaga töökohta loovat uut ettevõtet kokku 160 miljoni euroga, rääkimata ametnikele ja paljudele poliitikutele religiooniks kujunenud rohepöördest, mis on kõige ehtsam plaanimajandus ning maksab Eesti majandusele iga aasta sadu miljoneid.

160 miljoni euroga aastas saaks kindlasti üles ehitada toimiva lennuühenduste võrgu.

Asjaolu, et Euroopa riigiabi ja lennundusturu kokkulepped kirjeldatud plaani ei võimalda, peaks vaatama rahulikult. Räägime läbi, vajaduse korral aastaid ja aastaid. See oleks Eestile uus, aga ka väljaspool lennundust väärtuslik kogemus.