Kultuurkapitali aastapreemia laureaat Erika Kõllo: "Kultuur ei tohiks olla nii kantseliitlik, nagu praegu on"

Erika Kõllo: "Virumaa peo mõte on ka see, et kui mõni kollektiiv mingil põhjusel suurele peole ei pääse, saavad nad meie omal siiski esineda. Nad on õppinud ja palju tööd teinud, aga nad ei mahu täpselt suure peo raamidesse." Foto: Matti Kämärä / Põhjarannik

Kui 1. veebruaril anti Balti jaama ootepaviljonis toimunud pidulikul auhinnagalal eelmise aasta silmapaistvamaile üle Eesti kultuurkapitali aastapreemiad, pälvis Ida-Virumaa rahvakultuuri peadirigent Erika Kõllo selle oma valdkonna loova arendamise eest. Rohkem kui veerandsaja aasta pikkust südamega tehtud tööd on märgatud, aga Põhjarannikul on huvitav teada, mida arvab Kõllo ise, kel tavaliselt õnnestub suurte asjade tegemise juures võrdlemisi varju jääda.

Räägi palun oma haridusteest ja kujunemisest − kuidas saadakse edukaks rahvakultuurispetsialistiks? Näiteks oled Põhjarannikus aastate jooksul kommenteerinud ja tutvustanud igasuguseid rahvakultuuriüritusi, aga sinust endast pole peaaegu üldse juttu olnud.

Rahvakultuurikeskuses olen ametnikutööd teinud umbes veerand sajandit. Enne seda olin kultuurimajades, alustasin Kohtla-Nõmmel, kus mul oli esialgu isegi koor juhatada. Õpetasin laule, korraldasin õpilastele kõikvõimalikke üritusi. Pärast seda suundusin Kohtla-Järvele, kus olin Viktor Kingissepa nimelise kultuurimaja Siberist pärit juhi abi, kel puudus aim eesti asjast, aga tal oli seda vaja − tollal oli just laulev revolutsioon hoogu saamas. Kogusime kokku eesti kollektiivid, korraldasime nende omavahelist suhtlust.

Olin seal, kuni tekkis just rahvuslikul pinnal ebakõla, siis lahkusin. Iga hommik algas sellega, et mulle toodi ajalehed, kus oli punasega alla joonitud, mida koledad eesti natsionalistid teha tahavad. Tollal tegutses veel kompartei komitee, pidevalt korraldati mingeid koosolekuid ning tundus, et sellega on mõttetu võidelda. Siis tulingi Jõhvi ja veidi aja pärast asusin maavalitsusse tööle, kus Kaarin Veinbergsiga kahekesi moodustasime kultuuriosakonna.

Tähendab, oled vedanud maakonna kultuurielu taastatud Eesti riigi algusest saati? 

Jah, olen olnud algusest peale. Esmalt sõitsin läbi kõik omavalitsused, tutvusin kõigi kultuuritöötajatega, kes sel alal tegutsesid, sest tollase suure Kohtla-Järve väline piirkond oli mulle tundmatu. Korraldasime žanrite päevi, sealt edasi laulupidusid ning folklooripidu Kirde killad. Hiljem lisandusid kahe Virumaa ühised asjad, nagu Virumaa killamängud. Kui tööd alustas rahvakultuurikeskus, asusin praegusesse ametisse. Rahvakultuurikeskusel oli vaja inimest, kes tunneks-teaks kohapeal kõikide kollektiivide juhte, annaks ka nõu, võtaks siin asja eest vedada. 

Tegu on leivatööga, aga tean, et leiad sealt nii eneseteostust kui rahuldust. 

Nii palju aastaid asja sees olles tekib igasuguseid mõtteid. Kuklas on aim, milline plaanitav ettevõtmine võiks valmis kujul välja näha. Ehkki mõni asi tundub utoopiline − nagu talvine tantsupidu, milles isegi Eesti rahvatantsu ja rahvamuusika selts esmalt kahtles. Pidu oli omalaadne, tal olid omad traditsioonid, talle oli antud seletus. Kadunud Mikk Sarvele meeldis mõte, et talvel tantsimise ja loitsimisega püütakse kuidagigi lepitada maavaime ning vähendada kahju, mida põlevkivikaevandamisega on loodusele tekitatud.

Ega sellised jutud põlevkivikunnidele head meelt ei valmista.

Kuskil julgesin seda mainida ja siis nad ei tahtnud tuhamägede tantsupeole toetust anda. Nad ütlesid, et ka Mikk Sarv poleks sellest risustamisest pidanud nii kõva häälega rääkima. Lõpuks pidu siiski toetati.

Kust pärineb sinu muusikapisik?  

Minu XIX sajandi lõpus sündinud vanaemal Vilhelmine Kreismannil oli tahvelklaver, ta mängis pilli, tundis nooti. Juba tema isa mängis viiulit. Meie kodused sünnipäevad ja pühad olid alati muusikaga seotud: lauldi, mängiti pilli. Minna muusikakooli tundus loogiline jätk. Esmalt oli Kohtla-Järve lastemuusikakool, kus mina õppisin klaverit ja õde viiulit. Siis õppisin Tallinna muusikakoolis koorijuhtimist. Olen tänu sellele haridusele juhatanud koore − mul oli Kohtla-Nõmmel naiskoor, kui Priit Pärtna jättis selle omapead. Samal ajal tükkis ikka ametniku pool peale ning ma hakkasin üritusi korraldama − aega nappis ja lõpuks loobusin koorijuhtimisest.

Siit tuleb ju välja metafoor: praegu juhid palju suuremat koori, sest kogu maakonna rahvakultuurielu juhtimine on nagu keerulisemat liiki  koori või orkestri dirigeerimine.

Ka see, et praegu puudutab mind enim tulev juubelilaulu- ja tantsupidu. Ilmselt lähtub see seotus õpitud erialast, ma tunnen end selles rohkem kodus ja see tekitab minus erilise emotsiooni. Teen selle peo kuraatoritööd väga hea meelega. Samuti leian, et pidudevahelisel ajal peavad olema korraldatud ka meie oma laulu- ja tantsupeod või siis kahe Virumaa ühised peod. Sel aastal teeme 2. juunil Kreenholmi alal Virumaa laulupeo, kus laulame suure peo repertuaari. Eelmisel aastal alustasime koostööd Narva sümfooniaorkestriga, lasin mõnele laulule spetsiaalsed seaded teha − nemad saadavad kõiki meie lugusid.

Meie maakond on teadupärast mitmekultuuriline ja sa tegeled ka selle teemaga. 

See on paratamatu. Minu töö peaks rohkem seisnema selles, et mitmekultuurilised kollektiivid suudaksid kas või muusikakoolide tasemel laulu- ja tantsupeol osaleda. Arvan, et meie vahepealsetel pidudel on selles oma osa, et nad julgevad sinna minna: tegu on väga heal tasemel kooridega, tavaliselt alla I kategooria ükski neist kooridest ei laula; sama lugu on tantsijatega, kes tantsivad lisaks vene rahvatantsule ka eesti oma. Juba mõned aastad tagasi leidsin, et keeleõppeks kuluvat raha tuleks maksta nende kooride dirigentidele, sest tegu on otsese keeleõppega − lauljad saavad aru, mida nad laulavad. Kui nad on suure peo keskel − rongkäigus, suurel laval −, on see tõeline lõimumine, mida võiks rohkem toetada. 

Kirjutasin eelmise aasta jaanuaris reportaaži "Kuidas Kohtla-Järvel eesti kultuuri päevi peeti", kus küsisin: "Kuidas kõlab Kohtla-Järvel pealkiri "Eesti kultuuri päevad"? Elame ju ometi Eestis − või ei ela?" Tookord sa solvusid ja olid tükk aega pahane.

Otsustasime eesti kultuuri päevi korraldada mitte seetõttu, et meil eesti kultuuri Kohtla-Järvel napib, vaid selleks, et toetada inimesi, kes sellega tegelevad. Mulle tundus tol hetkel, et see läks kenasti korda: kõik päevad olid rahvarohked, tegu oli ikkagi eesti inimestega, kes sinna tulid. Aga kui tegime koorimuusikapäeva ja meil oli helilooja Piret Rips kohal, osalesid ka vene kollektiivid Narvast ja kohapealt ning lauldi Ripsi enda ja ka teiste loodud eestikeelseid laule. Tundus, et seda oli sel hetkel vaja. Käsitöölistega tegime suure uhke vaiba, mis on praegu kultuurikeskuses üleval.

Alustasime päevi luulepeoga, kus selgus, et inimesed, kes kirjutavad luuletusi, tahavad väga omavahel kokku saada. Tänavu toimubki 17. veebruaril kell 17 küünlakuu luuleõhtu Kohtla-Nõmmel kaevandusmuuseumis. Üks asi viib teiseni. Kuna tänavune aasta on lisaks laulupeo juubeliaastale ka eesti keele aasta, kogusin vallavanemad sinna eesti luulet esitama − kaasa arvatud Veikko Luhalaid IVOList − ja nad põhjendavad, miks nad just konkreetse luuletuse välja valisid. Siiani pole neist keegi ära öelnud.

Tänavu saab juba 28 aastat taastatud Eesti riiki. Kas oskad äkki öelda, kuidas asjad on teisenenud − kuhu me oma keele ja kultuuriga praeguseks jõudnud oleme?

Kultuur ei tohiks olla nii kantseliitlik, nagu praegu on. Nõutakse palju. Kui korraldame näiteks laulu- ja tantsupidu, on see konkreetselt loominguga tegelev asi, seal dokumentatsioon nagunii liigub ja see peabki nii olema. Aga kui mõnes kohas peab ainult sellega tegelema, hävitab see midagi kohapeal. Viimati räägiti, et ei tohi sündmusi kohapeal korraldada: peab tulema nõu andev organ, kes kirjutab üles, annab nõu ja suunab. See ei toimi! Igaüks, kes on kohapeal, näeb oma üksust − peaks olema keegi, kes vaatab maakonda.

Mul pole prioriteeti, et oleksin rohkem kellegi poolt − olen neutraalne, teen pidu kõigiga koos. Kui teen maakondlikku pidu, on sinna kaasatud kindlasti kõik omavalitsused, kus vähegi mõni kollektiiv tegutseb. Ja näiteks Virumaa peo mõte on ka see, et kui mõni kollektiiv mingil põhjusel suurele peole ei pääse, saavad nad meie omal siiski esineda. Nad on õppinud ja palju tööd teinud, aga nad ei mahu täpselt suure peo raamidesse − kas on tantsuväljak liiga väike, et kõiki mahutada, või on koori tase natuke nõrgem, kui on ette nähtud. Me ei tee oma eelvooru, ei jäta kedagi välja − laseme kõigil kohapeal laulda. 

Meie rahvakultuurikalender on sageli nii tihe, et sind peaks lausa kloonima. Näiteks mäletan, et päeval, mil Iisaku segakoor tähistas kodukohas oma 150. sünnipäeva, oodati sind ka Kohtla-Järve kultuurikeskusesse, kus rahvatantsukollektiiv Virulane tähistas oma 65. sünnipäeva.

Olin siis Iisakus, sest 150 tundus nii soliidne iga − Virulaselt palusin südamest vabandust ja saatsin tervituse. Lisaks vajab koorimuusika meie maakonnas veidi suuremat tuge. Meil napib koorijuhte ja kui neid on vähe... Näiteks pole maakonnas praegu ühtegi naiskoori. Avinurme koor oli, aga see on nüüd Jõgevamaal. Meeskooridest oli Avinurme oma ja Kaevur ning nüüd on järele jäänud vaid Kaevur − Kirderanniku segakoori koosseisus.

Mis paneb inimesi sinu meelest harrastuse tasandil rahvakultuuriga tegelema − tullakse ju kokku ja pühendatakse sellele nii palju oma vaba aega?

Arvan, et tegu on ikkagi eelkõige armastusega muusika vastu, võib-olla mingil määral ka kooskäimise rõõmuga. Sama on rahvatantsuga. Tekib kooslus ning sõpruskond − nagu Urve Kilgi rühm, kus ollakse küll eakad, aga tahetakse endiselt koos käia. Kui on hea juht,  paneb ta nad ka tantsima. Kõik algab rohujuuretasandilt: kui allpool pole tekkinud kollektiive, ei saa ka suur pidu toimuda.