Martin Repinski artikkel "Kahju, et opositsioon püüab Jõhvi arengut takistada" on parim näide osavast demagoogiast, kuidas suunata fookus suurtelt probleemidelt pseudoasjadele.
Demagoogia sisulise arutelu asemel
Põhiteema opositsiooni jaoks on see, et Martin Repinski vallavanemana vassib, rikub seadusi (suurim rikkumine 2019. aasta eelarve protsess), raiskab valla raha, loob eeliseid oma erakonnakaaslastele ja endale väga lähedase isiku MTÜ-le ning et tema tegevuse tõttu peab volikogu koalitsioon tihti seadusi eirates ebaseaduslike eelnõude poolt hääletama.
Selleks, et varjata tegelikku probleemi, toob Martin osava demagoogina artiklis asjasse mitte puutuvat infot − minu ja Niina Neglasoni sissetulekud −, mille eesmärk on näidata, millised pahad oleme ja kui palju teenime.
Istung, millel arutati eelarve vastuvõtmist, oli pingeline ning piisavalt inetu. Kui volikogus on tavaks, et eelarve kannab ette finantsjuht, siis sellel aastal tegi seda vallavanem ise. Tekib küsimus: miks? Siia sobib ütlus, et kes keetis supi, see selle ka ise ära sööb.
Kui Paul Paas nimetas toimunud istungil, et MTÜd töötavad tasuta, siis ei pidanud ta kindlasti silmas neid MTÜsid, kes osutavad teenuseid ja teenivad oma kulude katteks ise.
Ida-Virumaa puuetega inimeste koda osutab psüühiliste erivajadustega inimestele mitmesuguseid hoolekandeteenuseid (lisaks kureerib terve maakonna puuetega inimeste projektidega seotud tööd) ning Virumaa nõustamis- ja aktiviseerimiskeskus osutab erivajadustega inimestele kaitstud töötamise teenust, mille osutamisel oleme riigiasutustele lepinguliseks partneriks. Mõlemad MTÜd oleme meie ise nullist üles ehitanud ning tänu nende MTÜde tööle on Jõhvi valla võimekuse näitajad tõusnud, sest valla aruannetes kajastuvad ka meie osutatavad teenused.
Tegelikkuses ei seisne probleem üldse Paul Paasi ebapädevuses, nagu seda mainis autor, vaid selles, et revisjonikomisjoni esimehena on Paul muutunud valitsuse jaoks tülikaks oma "liigselt" esitatud küsimustega. Ei pea olema selgeltnägija, et aimata ette koalitsiooni järgnevat sammu, püüdmaks Paul Paasist komisjoni esimehe kohalt vabaneda. Uus seadus on protsessi väga lihtsaks muutnud ning piisab sellest, kui koalitsiooni kuuluv aseesimees Arthur Seppern tagasi astub.
Selleks, et varjata tegelikku probleemi, toob Martin osava demagoogina artiklis asjasse mitte puutuvat infot − minu ja Niina Neglasoni sissetulekud −, mille eesmärk on näidata, millised pahad oleme ja kui palju teenime.
See, et Martin Repinski pidas avalikkusele antud lubadust ja koalitsioon loovutas revisjonikomisjoni esimehe koha opositsioonile, on positiivne, kuid arvan, et selle lubaduse täitmine ei olnud kerge, tulenevalt tema koalitsioonipartneri teistsugusest seisukohast nimetatud küsimuses. Ajal, kui Jõhvi Eest oli koalitsioonis Jõhvi − Meie Koduga, toetasime aruteludel revisjonikomisjoni esimehe koha andmist opositsioonile, kuid koalitsioonipartner nõudis seda kohta endale. Tunnistan, et see oli meie viga ja see koht oleks pidanud juba siis kuuluma opositsioonile, tagamaks läbipaistvust järelevalveprotsessides.
Olen MTÜde tööga olnud seotud 25 aastat ning esimestel aastatel tegin minagi tööd vabatahtlikkuse alusel, saamata selle eest mingitki tasu. See ongi täiesti tavapärane alustavale MTÜ-le. Alustav MTÜ on ka volikogu liikme Jekaterina Vassiljeva poolt 05.12.2018 registreeritud Jõhvi Noorteparlament, millele eraldatud 30 000 eurot tekitas opositsiooni liikmetes väga palju küsimusi ja eriti seetõttu, et vallavanem ei varjanud hariduskomisjoni koosolekul infot, et enamik summast kulub selle MTÜ tegevjuhi Vassiljeva töötasuks. Vallavanema väide, et raha ei eraldata konkreetsele MTÜ-le, vaid on ette nähtud noortevolikogu toetuseks, on väär, sest kogu varasema info kohaselt on raha adressaadiks MTÜ Jõhvi Noorteparlament (komisjonide ja volikogu protokollid). Absurdne on vallavanema jutt ka seetõttu, et 24.01.2019 oli volikogus hääletamisel muudatusettepanek, mille kohaselt opositsioon tegi ettepaneku vähendada Jõhvi Noorteparlamendile antavat summat, ning hääletamiselt taandas ennast Jekaterina Vassiljeva. Miks ta ennast siis taandas, kui raha ei olnud eraldatud temaga seotud MTÜ-le?
Selleks, et varjata tegelikku probleemi, toob Martin osava demagoogina artiklis asjasse mitte puutuvat infot − minu ja Niina Neglasoni sissetulekud −, mille eesmärk on näidata, millised pahad oleme ja kui palju teenime.... Töötan tõesti mitme koha peal (sh ka volikogu töö), mul on suur vastutuskoormus ja selle tõttu ka suured sissetulekud ning niisama ei ole mulle keegi midagi kinkinud.
Jõhvi vald on tõesti andnud mõlemale MTÜ-le ruumid (kus päevast päeva käib teenuseid saamas kokku kuni 55 puudega inimest) nullrendiga, kuid kõik ruumidega seotud kulud tasutakse valla esitatud arvete alusel. Tegemist on ruumidega, mis enne puuetega inimestele andmist olid suuresti kasutuskõlbmatud ning mida me ise kapitaalselt remontisime (eri projektide toel) ja kohandasime. Seega pidime ise nende ruumide nimel korralikult vaeva nägema ning ei saanud neid kuldkandikul, nagu sai oma ruumid äsja loodud MTÜ Jõhvi Noorteparlament. Koda kasutab ruume alates 2004. aasta detsembrist ning nõustamiskeskus alates 2008. aasta augustist.
Jõhvis on olnud hea tava anda vallas tegutsevatele MTÜdele ruume (nt MTÜ-le Päikesekiir on antud tasuta kasutamiseks terve maja, ka nemad remondivad saadud ruume ise, et osutada seal teenuseid, teenimaks oma kulude katteks) ilma renditasu võtmata, seega ei ole minuga seotud MTÜd mingilgi kujul erandid. Esimest korda sai minust volikogu liige 2013. aastal, seega puudub võimalus väiteks minu kui volikoguliikme eelistamises.
Martin nimetab artiklis minu pere kasutuses olevaid tagasihoidlikke Hondasid. Peale selle, et Martin oskab arvutada, võiks ta osata ka lugeda, sest viidatud dokumendis on kenasti kirjas ka see, et tegemist on liisinguautodega (maksan teenitud sissetulekutest). Ilmselgelt oleks minule majanduslikult kasulik, kui autot liisiks hoopis MTÜ, kuid minu põhimõte on, et meie pere teeb seda ise ega kuluta selleks MTÜde raha nagu Martin, kes liisis endale uhke Audi riigikogu liikme kuluhüvitiste eest ning praegu sõidab ringi valla liisitud Škodaga, mitte aga jalgrattaga, nagu ta rahva eksitamiseks on varem väitnud.
Martini mõningad julged ideed ja projektid meeldivad mulle väga, aga vastuvõetamatu on kõige selle juures nii temapoolne kui kogu koalitsiooni asjaajamine ja arrogantsus, mis varjutavad kogu hea.
Soovin Martinile jõudu ning seda, et ta lõpuks mõistaks, et vallavanema koht ei ole Konju kitsefarmi juhtimine (kus teen, mida tahan, ütlen, mida tahan, ja kirjutan, mida tahan) ning et see ametikoht eeldab ausust ja austust nii volikogu liikmete kui vallaelanike vastu.