ANVAR SAMOST ⟩ Ametnike riik, poliitikute abitus

Ajakirjanik Anvar Samost. Foto: Eero Vabamägi / Scanpix

Esmalt leidis kolleeg rahvusringhäälingu uudistetoimetusest rutiinselt ametkondlikke dokumendiregistreid uurides viite kavatsusele juba tagasi lükatud keskmise kiiruse kaamerate plaan uuesti töösse panna. Aga siis selgus kildhaaval, et tegelikult on varjatult ning ilma igasuguse mandaadita käinud hoopis laialdasema ja düstoopilisema inimeste jälitamise süsteemi loomine.

Ei ole kindel, kas ametnike tegevuse käivitaja oli tõepoolest asjaolu, et 15 aasta eest Eesti teede sirgemate lõikude kõrvale paigutatud statsionaarsete kiiruskaamerate eluiga hakkab lõpule jõudma ja iga neljas selline kaamera on rivist välja langenud. Veidi kahtlustavam inimene võib arvata, et asi on hoopis selles, et ligikaudu 40 kaamera asukohad on liiklejatele mällu sööbinud ning nimetamisväärset trahvitulu ei laeku sealt enam ammu.

Igal juhul tuvastasid kõik Eesti kiiruskaamerad 2024. aastal kokku üle 321 000 liiklusrikkumise ning kaheksa mõned aastad varem statsionaarsete kõrval kasutusele võetud mobiilse kaamera osa sellest oli üle 200 000.

Aga ka mobiilsed kaamerad ei näi transpordiameti ja politseiameti ametnikele piisavalt tulemuslikud. Seepärast ongi varem kliimaministri rollis olnud Kristen Michali poolt maha kriipsutatud keskmise kiiruse kaamerad taas lauale toodud. Ja lisaks on ilma avalikkust teavitamata käima pandud veel üks, inimeste vabadusi ja privaatsust palju räigemalt riivav projekt.

Nimelt automaatne järelevalve koos menetleva infosüsteemiga, mis teeks igast politseiautost liikuva karistuskaamera-automaadi: kiirus, keskmine kiirus, turvavöö, kõrvalised tegevused, foorid, ohtlikud manöövrid. Kõik, mida on võimalik masinloetavalt, inimese sekkumiseta fikseerida.

Ilma valijate mandaadita, poliitikuid sisuliselt teavitamata tehakse valmis inimeste elu puudutavad käsud, keelud ja piirangud.

Ka karistamine käiks automaatselt, ilmselt siis sarnaselt praeguste kiiruskaamerate trahvidega. Tõendusmaterjal liiguks fotode ja videote ning muude asjaoludega andmebaasi, mis automaatselt seoks pildil oleva auto inimesega ning genereeriks trahviteate.

See on kordades kangem kraam kui keskmise kiiruse mõõtmine mõnedel maanteelõikudel. Ka politsei ja transpordiamet tunnistavad, et vaja oleks seadust muuta, et ulatuslik privaatsuse riive ja andmete seostamine võimalikuks teha.

Ent nagu kurtis transpordiameti peadirektor Priit Sauk, keskmise kiiruse kaamerate rakendamiseks ei tekkinudki poliitilist tahet. Nüüd näib, et ametnikel oli plaan kõik tehnilised lahendused enne seaduste muutmist valmis teha, et siis poliitikud fakti ette panna.

Mainitud dokumendist selgus ka, et ametnikud olidki juba leidnud nende soovidele vastuvõtliku poliitiku, ilmselt ka erakonna. Kui taristuminister Vladimir Svet (SDE) veebruaris asja arutanud liikluskomisjonis osales, lubas ta viia keskmise kiiruse kaamerad uuesti valitsusse otsustamiseks. Aga siis läks valitsus laiali.

Pärast seda, kui olin kolleeg Huko Aaspõlluga Vikerraadios düstoopilisest plaanist rääkinud, laekus infot veel hullema, veel räigemalt vabadusi riivava ametnike plaani kohta. Siseministeeriumi ametnikud kavandavad juba mõnda aega üle-eestilist näo- ja numbrituvastusega valvekaamerate võrku. Programm "Siseturvalisus 2024-2027" sisaldab võimekust "Järelevalve automatiseerimine", kus on seatud arendusülesanne, et "loodud on AI võimekus videopildi töötlemiseks (avaliku ruumi kaamerate pildilt), mis suudab tuvastada ohtusid, et neile ennetavalt reageerida". Teisisõnu − reaalajas käitumiskontroll.

Asja on taas aetud vaikselt. Nii vaikselt, et sellest ei teadnud ka siseminister − ega üldse ükski poliitik.

See tundub olevat muster, ühtlasi alates 2014. aasta Taavi Rõivase valitsusest kasvama hakanud ametnike võimu näide.

Ilma valijate mandaadita, poliitikuid sisuliselt teavitamata tehakse valmis inimeste elu puudutavad käsud, keelud ja piirangud. Siis läheb valmis asi konjunktuurses retoorilises kastmes valitsuse ette ja reeglina ei suuda minister ega riigikogu liige enam kuidagi reageerida.

Nii on muu hulgas läinud Eesti võetud kliimakohustustega. Ka sel nädalal kuulsime, et Eesti ei suuda täita metsanduse ja maakasutuse sektoris (LULUCF) aastateks 2021-2025 võetud kohustusi ning peab seetõttu ostma kümnete miljonite eurode, aga võimalik, et veel suurema summa eest kasvuhoonegaaside heiteühikuid. Selle kohustuse võtsid küll erinevad ministrid valitsuse nimel, aga asja juures olnud inimesed ütlevad nüüd, et tegelikult juhtisid Eesti huvidele vilistamist ametnikud.