MPEÕK PIISKOP DANIEL ⟩ Koguduste liikmete hääl on kõlanud

Piiskop Daniel. Foto: Olena Sokolova

Kirikute ja koguduste seaduse muutmise tõttu oleme tunnistajaks erinevatele infokampaaniatele. Ühelt poolt ostab siseministeerium ajalehtedes ruumi oma seisukohtade avaldamiseks, teiselt poolt kahjustavad meie kiriku mainet propagandistid ja blogijad, kel puudub tegelik side meie kirikuga, levitades oma meelevaldseid tõlgendusi ja arvamusi.

Oleme püüdnud selgitada ja väljendada oma seisukohti, kuid me ei saa ega kavatse võistelda tasuliste artiklite või avaldatud materjalide hulgaga. Kuna aga hiljutises artiklis, mis ilmus mõningates maakonnalehtedes ja portaalides, soovitab siseministeeriumi esindaja koguduse liikmetel oma juhtidelt küsida, miks pole Moskva patriarhaadi alluvusest lahkutud, pean vajalikuks sellele vastata.

Tegelikkus on see, et selline küsimus on kõlanud meie koguduste üldkoosolekutel. Ja kurb, et mitte kedagi ei huvita, mida koguduste liikmed tegelikult arvavad.

Möödunud aasta aprillis, kui kerkis esile Vene rahvuskogul vastu võetud avalduse teema, nõudis siseministeerium, et kirik peab sellele reageerima, et sellised mõtted ja ideed ei leviks koguduste kaudu kohalike inimesteni. Kiriku esindajad selgitasid, et tegemist ei ole kirikliku struktuuriga ning selle struktuuri üllitatud dokumendid isegi ei jõua meie kiriku kantseleisse.

Aga sinod astus ka omapoolsed sammud, et anda koguduste liikmetele teada oma hinnangust, ning tegi avalduse, milles tunnistas, et peab sellisel moel väljendatud ideed "Vene maailma" kohta mittevastavaks evangeeliumi vaimule ja seda ei jaga. See avaldus saadeti kogudustesse ning paluti ka arvamust, mil moel näevad kogudused enda järgnevat olekut.

Miks me peame vastutama välismaal toimuva eest, kui me seda omaks ei võta ja sellest ka teada anname?

Kas Vene rahvuskogu dokumendis väljendatud mõtete tõttu peaksid kogudused hakkama oma jurisdiktsiooni vahetama, nagu meile tungivalt soovitatakse? Üheski koguduses ei väljendatud soovi vahetada seetõttu kirikut ning nõustuti sinodi avaldusega. Seega deklareerisid nii kogu kirik kui ka kogudused, et ministeeriumi muresse suhtutakse tõsiselt ning tegelikult pole alust kahtlustada kirikut vaenulike ideede levitamises, vaid otse vastupidi, selliste ideede tõrjumises.

Kui meile aga pannakse endiselt süüks teise riigi ühiskondliku-poliitilise organisatsiooni avaldust, siis jääb meile arusaamatuks, miks me peame vastutama välismaal toimuva eest, kui me seda omaks ei võta ja sellest ka teada anname. Kahetsusväärne on ka see, et ametnikke tegelikult ei huvita koguduse liikmete arvamus ning eiratakse meie juba antud selget vastust.

Kõikides meie kiriku kogudustes on praegu palju Ukraina sõjapõgenikke. Lisaks sõjakoledustele on nad näinud ja kuulnud seda, mis on Ukrainas juhtunud samasuguse riigipoolse retoorika ja tegevuse tagajärjel. Kui Konstantinoopoli patriarhaadi loodud õigeusu kirikliku struktuuri esindajate eestvedamisel võetakse jõuga üle kirikuhooneid ning lõpuks osutuvad need suletuks ja mitte kellelegi vajalikuks, aga oma kogudused neisse enam sisse ei pääse. Meie kogudustes on põgenikud leidnud sooja vastuvõtu ja turvalise keskkonna. Nad ei saaks siin olla, kui kogudustes leviks nende kodumaa suhtes vaenulikud seisukohad.

On kurb, et riigiametnikud ei arvesta meie koguduse liikmete arvamusega ning püüavad peale suruda oma ettekujutust õigest tegevussuunast. Piisab sellest, kui nimetada meie kirikut Kremlist juhitavaks, kuigi midagi sellist reaalset aset ei leia. Seejärel on ametnikel vabadus meile sellest tingituna ette kirjutada, millisesse kirikusse me peame kuuluma ja kuidas Jumalat teenima, samas kui meie usuvabadust ja õigust kuuluda oma valitud kirikusse täielikult ignoreeritakse.

Lisaks muule märgin, et praegu puudub Moskva ja Konstantinoopoli õigeusu kirikute vahel armulauaühendus. See on kirikutevaheline küsimus ning me loodame väga, et see saab mingil hetkel lahendatud, kuid hetkel on fakt, millega tuleb arvestada. Mitte ükski riigiametnik ei saa seda probleemi lahendada, tal ei ole ka voli ette kirjutada, milline kirik on õige või vale või millisesse kirikusse keegi kuuluma peab. Kõik need on kirikusisesed küsimused. Ja nendesse jõulise sekkumisega riivatakse juba väga tugevalt ka inimeste südametunnistuse vabadust.

MPEÕK on hiljuti taas kord deklareerinud, et jääb kindlaks oma põhimõtetele: oleme rahumeelne usuühendus ning kristlastena soovime järgida evangeeliumi õpetust ja austada kõiki inimesi, sõltumata nende rahvusest või päritolust. Soovime, et meie tegelikku häält kuulataks ning austataks meie õigust ja vabadust järgida oma usutraditsiooni, mis tähendab ka konkreetsesse kirikusse kuulumist.