Siim Kiisler: Ida-Virumaal pole olnud häid saadikuid Toompeal

Siim Kiisleri arvates peaks Ida-Virumaa riiklik programm sisaldama rohkem tegevusi, mis Ida-Virumaad enam eestistaksid. Foto: Peeter Lilleväli / Põhjarannik.

Isamaa on otsustanud seekord komandeerida Ida-Virumaale valimisvõitlusesse lausa oma aseesimehe, palju aastaid regionaalministri ametis olnud ja praeguses valitsuses keskkonnaministri portfelli hoidva Siim Kiisleri, kes leiab, et enamik seniseid Ida-Virumaa saadikuid Toompeal on oma maakonnale kasu asemel pigem karuteeneid teinud.  

Mil moel teie unistus Ida-Virumaal kandideerimisest täitus?

Siis, kui erakond Isamaa seda otsustas. See oli suhteliselt hiljaaegu.

Kuidas see otsustamine käib, keda kuhu kandideerima saata?

Eks see ole selline arutelu värk. Kindlasti on Ida-Virumaa paljudele erakondadele keeruline ringkond. Mina erakonna aseesimehena ütlesin, et olen nendel valimistel valmis kandideerima seal, kus erakond vajab. 

Miks on Ida-Virumaa keeruline ringkond?

Kui vaatame eelnevate valimiste tulemusi, siis see on enamikule erakondadele keeruline, välja arvatud üks, kes on olnud siin edukas. Ilmselt võib üsna selge joone tõmmata rahvusliku kuuluvuse ja selle erakonna edu vahele. 

Umbes neljade riigikogu valimiste järel on Isamaa ja tema eelkäija IRLi tipp-poliitikud öelnud, et siiani ei ole meil õnnestunud Ida-Virumaal tugevat organisatsiooni luua, aga me hakkame sellega kohe tegelema. Miks see pole õnnestunud? Kord on vaja tuua tuld kustutama Tunne Kelam, seejärel Erki Nool, siis Anvar Samost, nüüd Siim Kiisler.

Meil on tegelikult kohapealsete inimeste seast väga tublid kandidaadid. Mina olen esinumber üleriigilise tuntuse pärast.

Isamaa on Ida-Virumaa teemadega püüdnud justkui küllaltki aktiivselt tegutseda, kui meenutada näiteks Marko Pomerantsi ja Urmas Reinsalu tegevust ja avaldusi. Miks sellele vaatamata pole Isamaa poliitika idavirulaste hinge suutnud pugeda nõnda, et see rohkes häälte arvus väljenduks?

Alust võiks ju selleks olla. Kui meenutada kas või sedasama sisekaitseakadeemia Ida-Virumaale toomise teemat, siis võin uhkusega öelda, et esitasin ka asjakohase eelnõu riigikogus. Saime selle eest tuld ja tõrva. Olime tegelikult ainus erakond, kes selle eest nii järjekindlalt seisis. Usun, et seda kindlasti hinnatakse. 

8 KÜSIMUST

Mitu protsenti hääli Isamaa Eestis saab?

11 protsenti.

Mitu häält Isamaa Ida-Virumaal saab?  

2100.

Mitu häält Siim Kiisler Ida-Virumaal saab?

700.

Milline võiks olla nelja aasta pärast Ida-Virumaa keskmine brutopalk?

1340 eurot.

Milline võiks olla nelja aasta pärast korteri keskmine ruutmeetri hind Kohtla-Järvel?

100 eurot.

Kes on praegu Ida-Virumaa kõige mõjukam poliitik?

Valeri Korb.  

Millised sündmused on viimase nelja aasta jooksul mõjutanud kõige rohkem Ida-Viru käekäiku?

Positiivselt Eesti Energia suured investeeringud, mis on säilitanud selle maakonna jaoks olulise tööstusharu konkurentsivõime, negatiivselt see, et sisekaitseakadeemia põhiline osa jäi Tallinnast Ida-Virumaale toomata.

Mis on teie lemmikpaik Ida-Virumaal?

Mitme astmega Langevoja juga Sillamäe lähedal. 

Sattudes hiljuti Narva, hakkas silma, et vanalinn on taastamata. Neli aastat tagasi oli IRLi valimisprogammis selgelt kirjas, et alustate Narva vanalinna taastamist. Miks te pole seda teinud?

Eks sellised otsused saavad sündida koostöös kohaliku omavalitsusega. Narva kohaliku võimu korralduses ei ole silmaga nähtavaid muudatusi toimunud. 

Aga Ida-Virumaal ei ole ka riigimetsa majandamise keskust ega kaitseressursside keskust, mida samuti IRL lubas neli aastat tagasi pealinnast Ida-Virumaale üle tuua, rääkimata sisekaitseakadeemiast.

No sisekaitseakadeemia puhul tegime meie küll maksimaalse, mis oli võimalik. Me võitlesime selle eest kõvasti ja saime selle eest igasuguseid süüdistusi teistelt huvigruppidelt, kes tahtsid, et sisekaitseakadeemia jääks Tallinna.

Kes need kurjad jõud olid?

Reformierakond, Katri Raik ja nii edasi, see ei ole saladus. Reformierakonna aseesimees Jürgen Ligi ütles ju, et sisekaitseakadeemia kolimine Ida-Virumaale on küüditamine. Minu arvates on Eesti ühest piirkonnast teise kolimise võrdlemine küüditamisega solvav tõeliselt küüditatud inimestele ja nende perekondadele ning see on solvav ka Ida-Virumaale.

Jürgen Ligi võib ju olla rääkinud igasuguseid asju, aga selles koalitsioonileppes, mis sõlmiti veidi rohkem kui kaks aastat tagasi ja kuhu kirjutati selgelt sisse, et sisekaitseakadeemia tuuakse üle Ida-Virumaale, Reformierakond osaline polnud. Isamaa, vana nimega IRL, sotsid ja Keskerakond olid. Miks te seda ei teinud?

Rahastamisotsus jätta põhiosa sisekaitseakadeemiast Tallinna tehti varem, sel ajal kui meid valitsuses polnud. See on sotside ja Reformierakonna südametunnistusel.

Hea küll selle sisekaitseakadeemiaga, aga miks siis need teised asutused, mis teil eelmises valimisprogrammis kirjas olid, jäid Ida-Virumaale toomata? Praegustes programmides erakonnad enam üldse riigiasutuste kolimisest ei räägi. Kas saadi aru, et see pole kõige mõistlikum idee?

Ma arvan, et riigi töökohtade kolimine laiemalt Tallinnast ja Harjumaalt välja on endiselt kõige realistlikum meetod, mida riik saab teiste piirkondade jaoks teha. Ma võiksin varrukast puistata kõikvõimalikke investeeringuid, mida on tehtud eri programmidest Ida-Virumaale, sel ajal kui olin regionaalminister, aga kui räägime ühe piirkonna sidumisest ülejäänud Eestiga või riigi kohalolekust, siis riigi töökohtade ületoomine on ikkagi tugeva mõjuga. Sellest midagi paremat ei ole välja pakutud.

Küll aga on selle protsessi käigus õpitud, et meie töökohtade olemus on aja jooksul muutunud. Varem oli nii, et inimesed istusid kõik peaaegu kogu tööaja ühes asutuses kohapeal. Nüüd on mitmeid kaugtöövorme, asutused on muutunud palju paindlikumaks, osa töökohti on Tallinnas, osa maakondades.

Me oleme õppinud seda, et kui kirjutada peakontori aadress ühest maakonnast teise, see paljusid probleeme ei lahenda. Pikas perspektiivis on mõistlik anda ette üleminekuperiood. Öelda näiteks, et kui praegu on ühes asutuses Tallinnas sada töökohta, siis kahe-kolme aasta jooksul väheneb see järk-järgult mingi protsendi võrra ja need liiguvad mõnda maakonda. Seda suunda peab jätkuvalt hoidma.

Samas ma ei tea ühtegi riiki, kus ei oleks linnastumist. Kui Eestis on arusaam, et Rootsis, Norras või Soomes elavad inimesed rohkem maal, siis statistika näitab, et seal on nii linnastumise tase kui tempo veelgi suuremad kui meil.

Üks asi on maalt linna kolimine, aga meil kaotavad tohutu tempoga elanikke ka näiteks Eesti suuremate linnade hulka kuuluvad Narva ja Kohtla-Järve. Erinevalt Põhjamaadest, kus peale pealinnade koonduvad inimesed ka teistesse linnadesse, haaravad Eestis üha rohkem inimesi endale vaid Tallinn ja pisut ka Tartu.

Omal ajal regionaalministrina viisin sisse omavalitsuste võrdlemise tabeli. Alati võib arutleda, kuidas seda tabelit täiuslikumaks muuta, aga kokkuvõttes andis see siiski hea võrdlusmomendi. Mul on meeles sellest ajast, et Narva omavalitsuse suutlikkus oli tollal väiksem kui mõnel väikesel Saaremaa vallal, rääkimata Kuressaarest. See hakkabki kohalikust võimekusest pihta.

Tuleb välja, et Ida-Virumaa inimesed on ise süüdi, et nad on valinud end juhtima kehvad kohalikud juhid?

Ma arvan, et kohaliku võimu tasemel võime seda küll öelda. Aimamata ette, et ma ise peaksin kunagi Ida-Virumaale kandideerima tulema, olen ma aastaid tagasi öelnud, et Ida-Virumaal pole olnud häid saadikuid Toompeal.

Ma näen, et mõnest maakonnast, nagu näiteks Tartumaalt või Pärnumaalt, tullakse Toompeale oma maakonna eest võitlema ja ka rääkima seda, kui äge maakond neil on. Kui vaadata riigikogu stenogrammidest, mida räägivad Ida-Virumaalt valitud saadikud, siis eelkõige sellest, kui õudne jama olukord on Ida-Virumaal.

Tasub ikka tähele panna, et paaril viimasel aastal, kui Keskerakond on saanud riigis võimule, on riigikogus nende Ida-Viru saadikute poolt selliseid sõnavõtte oluliselt vähemaks jäänud.

Aga aastate viisi on seda tehtud. Loomulikult on siin palju muresid, aga kui võrrelda teiste maakondadega, siis ei ole siin sugugi kõige väiksem palgatase ning ka mitmete teiste näitajate poolest pole Ida-Virumaa sugugi nii kehvas seisus.

Väidate, et Ida-Virumaa saadikud on teinud karuteene oma maakonnale.

Kui Mihhail Stalnuhhini sõnavõtte vaadata, siis tuleb nii välja. Ta on teinud seda täiesti teadlikult, et saabuda oma valimisringkonda ja teatada, et riik tahab halba, aga mina tahan teile head.

Kui teie saaksite nüüd riigikogu liikmeks ja läheksite kõnepulti, siis mida te räägiksite?

Ma räägiks, et siin on suurepärased võimalused.

Seda on 25 aastat räägitud, sellega ei üllata.

Aga siin on perspektiivikad töökohad ja siin tuleb hoida seda, mis siin on. Ma võin rääkida, et minu keskkonnaministriks oleku ajal on loodud Alutaguse rahvuspark, mis aitab luua Ida-Virumaale positiivset kuvandit. Meil on Ida-Virumaal riigi poolt välja ehitatud väga hea taristuga tööstusalad, kus ettevõtetel on võimalik soodsates oludes kohe tegutsema asuda.

Kui need head võimalused on olemas, miks neid ettevõtteid siinsetesse tööstusparkidesse nii visalt tuleb?

Siin mängib rolli ka see, milline on omavalitsuste ettevõtlussõbralikkus ja avatus. Me ei pääse siin mööda sellest elu- ja keelekeskkonnast. Mõni nooremapoolne naine on mulle öelnud, et niikaua, kuni lapse saad, võib Ida-Virumaal elada küll, aga kui jõuab kätte lapse koolimineku aeg, siis läheb juba keerulisemaks. See kooliküsimus hakkab üsna kõvasti mängima elupaiga valikute tegemisel. Seepärast ongi levinud see, et käiakse küll Ida-Virumaal mujalt tööl, aga peret siia ei tooda.

Kuivõrd tunnetate te keskkonnaministrina, et Ida-Virumaal ei taheta elada siinse ülejäänud Eestist suurema keskkonnareostuse tõttu?

Ma ei ole kokku puutunud inimestega, kes seda oleks mulle öelnud. Ma olen käinud esinemas näiteks Narva vene koolides. Keegi õpilastest pole öelnud, et nad kolivad ära keskkonnaprobleemide pärast, vaid ikka seetõttu, et nad ei näe siin oma elule perspektiivi. 

Eestlastele on samas probleemiks kahanev emakeeleruum. Mure, et kui riigigümnaasium tehakse Kohtla-Järvele nii, nagu haridusministeerium algul kavandas, siis ei jää midagi muud üle kui tuleb panna laps kusagile mujale kooli. Seda laadi asjad peletavad. Mul on väga hea meel, et haridusministeerium hakkas nüüd kompromissi otsima. Ta ehmatas ära ja tõmbas tagasi.

Kuidas sellised asjad saavad üldse juhtuda?  

Ma arvan, et need ei juhtu pahatahtlikkusest, vaid sellest, et tullakse Ida-Virumaale tegema asju mujal Eestis äraproovitud mudeliga. Ei arvestata, et siin on mõned asjad teistmoodi.

Palju räägitud Ida-Viru programmi kohta ütlevad teised koalitsioonipartnerid, Keskerakond ja sotsid, et nemad tahtsid suunata sinna rohkem põlevkiviettevõtete makstavaid saastetasusid, aga see jäi tegemata, sest Isamaa ja keskkonnaminister Siim Kiisler olid vastu. Teie pärast ei tulnud see välja?

See on vale süüdistus. Saastetasudest läheb suur osa otse riigieelarvesse. Ma toetan seda, et võtame riigieelarvest selle raha ja suuname Ida-Viru programmi nii palju kui vaja. Aga on ülimalt kuratlik ettepanek, et võtame selle raha saastetasude sellest osast, mis läheb praegu keskkonnainvesteeringute keskusele keskkonnaprojektide rahastamiseks.

Keskkonnarahale pääseb Ida-Virumaa ligi paremini kui mõni teine piirkond. Ma tegin keskkonnaministrina eraldi boonuspunktide süsteemi Ida-Virumaa vee ja kanalisatsiooni, õhupuhtust suurendavatele ja jäätmete taaskasutamise programmidele.  Vee ja kanalisatsiooni puhul tulid pärast ametnikud ettepanekuga, et keerame Ida-Viru soodustamise süsteemi natuke väiksemaks. Põhjus oli, et Ida-Virumaalt tuli vähe taotlusi ja samas tekkis olukord, kus teised muutusid abikõlbmatuks ja raha oleks jäänud kasutamata. Oleme lükanud Ida-Virumaa projekte üsna jõhkralt ettepoole.

Teine asi on euroraha, mis Ida-Virumaa keskkonnaprojektidele tuleb. Ainuüksi eelseisvaks Purtse jõe puhastamiseks kulub üle paarikümne miljoni euro.  

Teie koalitsioonipartnerid tahaksid saastetasusid aga suunata mitte ainult Ida-Viru looduse puhastamisse, vaid elukeskkonna üldisemasse parandamisse: ujulate ja staadionide ehitamisse, korterelamute renoveerimisse ja nii edasi. Sellega te pole nõus?

Mina pole nõus sellega, et keskkonnaprojektide arvelt tehakse ujulaid. Ma toetan kahe käega Ida-Virumaale uute toredate asjade tegemist, aga selleks tuleb riigieelarvest Ida-Viru programmi rohkem raha suunata. Minna ära kraapima keskkonnaraha, mida on niigi vähe − see ei ole lahendus.

Miks siis ei võetud Ida-Viru programmi jaoks riigieelarvest rohkem raha? Selle tegemine venis mitmele aastale ja lõpuks oli selle rahaline maht algul räägitust mitu korda väiksem. Teie endine erakonnakaaslane, praegune tehnikaülikooli rektor Jaak Aaviksoo ütleb, et kolme-nelja miljoni kaupa Ida-Viru probleemidega tegelemine on inimeste narrimine, piirkond vajaks vähemalt kümne aasta peale planeeritud programmi mahuga miljard eurot.

Selle Ida-Viru tegevuskava, mida hakkasid omal ajal tegema siseministrid Jüri Pihl ja Marko Pomerants, esitasin lõpuks valitsusele mina regionaalministrina. Ma tunnistan, et üks selle nõrk koht oli, et püüti hakata lahendama omavalitsuste igapäevaseid probleeme. See on paraku juhtunud ka nüüd. Samas omavalitsuste eelarved kasvavad väga olulisel määral. Tulumaksu osakaal ja laekumine on kasvanud, nüüd hakkasid saastetasusid saama ka need Ida-Viru omavalitsused, kus põlevkivi töödeldakse ja tuha ladestatakse. Tegelikult on vaja riikliku programmi kaudu tegevusi, mis Ida-Virumaad rohkem eestistaksid.

Millised on need võtmetegevused, mis tuleb Ida-Virumaal ära teha?

Ida-Virumaale infotehnoloogia kolledži rajamine on minu meelest väga hea mõte. See on nagu päris asi, mis seoks ka Ida-Virumaad tugevamini ülejäänud Eestiga.

Kuidas te vene valijale selgitate, mida te täpsemalt silmas peate, kui räägite Ida-Virumaa eestistamisest, miks see peaks talle kasulik olema?

Kui paljud vene inimesed kolivad Ida-Virumaalt ära Tallinna, siis lähevad nad ju peale töö otsima ka eestilikumat elukeskkonda, kuigi paljud võib-olla ise seda endale nõnda ei sõnasta. Teeks sedasama ka siin Ida-Virumaal.

Samas ei tähenda see Ida-Virumaal elu pea peale pööramist. Näiteks jutud kiirest Põxitist [põlevkivi kasutamise lõpetamisest] on täiesti asjatundmatud ja vastutustundetud. Võib ju teha totra otsuse, et paneme kinni, ja siis kratsime kukalt, mida nende inimestega peale hakata, kes oma palgarahaga praegu lisaks oma perele ka kohalikke kauplusi ja muid ettevõtteid toidavad. Selliseid avaldusi on lihtsalt naeruväärne lugeda.

Isamaa lubab oma programmis teha Ida-Virumaale motivatsioonipaketi. Mida head see sisaldab?

Selle põhiline mõte on, kuidas hoida ja tuua juurde Ida-Virumaale eestikeelseid ja -meelseid õpetajaid.

Milline see eestimeelsuse test saab olema, et tekiks õigus motivatsioonipaketist osa saada?

Kohtla-Järvel toimus äsja väga hea test. Riigigümnaasiumile määrati direktor, kelle suhtes ei tekkinud inimestel kindlustunnet, et ta rajab eestimeelset kooli. Kõik hakkab direktorist pihta, sest tema võtab tööle õpetajad, kes loovad koolis õhkkonna, kus kas hoitakse eestlust või silitatakse Georgi linti.

Mis selles paketis hakkab siis olema?

Praegusel juhul pidasime silmas lihtsalt palgakoefitsienti.

Miks te siis ei kirjuta programmi konkreetselt, et maksme juurde näiteks 30 või 40 protsenti, vaid sõnastate oma plaani nii, mida võib pärast kümnel moel tõlgendada?

Me oleme erakonnana kirjutanud ka väga konkreetseid asju, aga saanud siis oma pikaajalistelt valijatelt etteheiteid, et Isamaalt me küll selliseid raha-pihku-lubadusi poleks tahtnud kuulda.

Praegu, kus meil on selja taga olnud rasked ajad, oleme teinud selge valiku, et meil ei ole selliseid tuhat-eurot-pihku-stiilis lubadusi. Meil on kõik sõnastatud väärtuspõhiselt. Jah, me lubame lastevanematele vastavalt laste arvule tulumaksuvabastust, aga meil ei ole sellist asja, et kui meie poolt hääletad, on maksud poole väiksemad, aga pension kaks korda suurem.