/nginx/o/2019/02/25/11824662t1h470e.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2019/02/25/11824663t1h46f2.jpg)
Jakob Hurt on öelnud: "Kui me ei saa suureks arvult, peame saama suureks vaimult."
Gümnaasium peab jääma eestikeelseks
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Selle lausega meenub mulle kodupaik Kohtla-Järve, kus kahjuks meie eestimeelsele vaimule on tänaseks nöör ümber visatud ja vaikselt tõmmatakse sõlme koomale.
Sada protsenti eestikeelse gümnaasiumi loomine oleks kõigile pikas perspektiivis kasulikum. Kuna haridusel on meie tulevikus suur tähtsus, siis peaksime kõiki sellega seonduvaid projekte, muudatusi ainult ratsionaalselt ja objektiivselt hindama. Fakt on see, et venekeelsest perest õpilane, kes on õppinud täiesti eestikeelses gümnaasiumis, on Eesti tööturul kompetentsem kui see õpilane, kes on tulnud 60/40 õppekeelega koolist. Julgen arvata, et nendel õpilastel on isegi mõningane eelis eesti perest õpilaste ees, sest nad oskavad nii eesti kui ka vene keelt.
Sada protsenti eestikeelse gümnaasiumi loomine oleks kõigile pikas perspektiivis kasulikum.
Kuulates haridus- ja teadusminister Mailis Repsi väljaütlemisi ning seisukohti, jäi mulle arusaamatuks see, et kui vene põhikoolis ei ole suudetud üheksa aastaga eesti keelt õpetada sellisel tasemel, mis võimaldaks õppida eestikeelses gümnaasiumis, siis kuidas tahetakse see tagada kolme aastaga, et minna edasi eestikeelsesse ülikooli. Ainult täielikult eesti keeles õppides on võimalik, et noor omandab keele tasemel, mis võimaldab toime tulla eestikeelses kõrgkoolis. Hämmastav on ministri õigustus ja heade konkreetsete argumentide puudumine, tuginedes asjaolule, et ta pole kunagi riigigümnaasiume pooldanud. Ministrina ei võtnud ta aga ka midagi ette, et see protsess peatada.
Minister tõi näiteks teisi gümnaasiume, kus kakskeelne õpe on väidetavalt toiminud hästi. Aga kas on arvestatud ka seda, kui suur on nendes koolides eestlaste ja venelaste osakaal ning kuidas see on muutunud viimase paari aastaga? Kohtla-Järvel on algusest peale selge, et eesti lapsed on suures vähemuses. Kui oletada, et viie aastaga üritatakse viia õpe täielikult eestikeelseks, siis arvan, et selleks ajaks on vajadus ära langenud, sest eesti noored on piirkonnast lahkunud. Seetõttu nimetangi praegust protsessi vaikselt nööri ümber kaela koomale tõmbamiseks.
Mulle jääb arusaamatuks, miks ei soovita võimaldada noortele paremat tulevikku. Tekib kahtlus, et riigile on parem õpetada noortele abitust ning kahelda muudel eesmärkidel nende võimekuses õppida eesti keeles. Vene noor ei ole nii abitu; kes on tulnud eestikeelsesse gümnaasiumi, see saab hakkama. Sellises olukorras on kindlasti kõik nõus, et tuleb sellele küsimusele lõpplahendus leida ja mitte iga nelja-aastase tsükliga sama kadalippu läbi teha. Tuleb teha täielikult eestikeelne riigigümnaasium, kuna meil kõigil on elus olukordi, kus mõtleme: kui ma oleks natukene rohkem pingutanud, oleks mul paremini läinud. Sellega seoses meenuvad kohe Kohtla-Järve Järve gümnaasiumi füüsikaõpetaja sõnad, et "iga inimene on täpselt nii laisk, kui laisk lubatakse tal olla". Olen selles veendunud. Olin kümme aastat Järve gümnaasiumi õpilane ja otsustasin sellest koolist lahkuda iseenda tulevikueesmärke silmas pidades just siis, kui algas segadus loodava riigigümnaasiumi ümber.
Kahjuks on need eesti lapsed, kes ei pea võimalikuks jätkata õpinguid kakskeelses koolis, praegu sunnitud minema õppima mujale, et säilitada oma keele- ja kultuurikeskkond.