Maakonnalehed kui maakondade elujõulisuse peeglid

Erik Gamzejev, ajalehe Põhjarannik peatoimetaja Foto: Matti Kämärä

Järgmist valitsust moodustava kolmikliidu  koalitsioonileping ei anna tõsiseltvõetavat vastust küsimusele, kuidas süvenevat  lõhet pealinna ja ülejäänud Eesti vahel koomale tõmmata või vähemalt selle edasist kärisemist pidurdada.

Veebiajakirjale Edasi.org antud intervjuus nimetab tuntud välispoliitika ekspert Kadri Liik EKREt sõnumitoojaks hirmudest ja pingetest, mis on ühiskonnas olemas. Ta võrdleb EKRE edu äsjastel riigikogu valimistel Inglismaa tööstuslinnade depressiivsuse kanaliseerumisega Brexitit pooldavateks häälteks. 

Seda arvestades võiks eeldada, et Keskerakond, EKRE ja Isamaa püüavad pakkuda tõhusaid lahendusi, kuidas Eesti maakondi ja nende keskusteks olevaid linnu tugevamaks muuta. Et need ei muutuks depressiivseteks Eesti väikelinnadeks. Koalitsioonilepingu regionaalpoliitika peatükist neid lahendusi aga paraku ei leia.

Praegu, mil koalitsiooni pole veel ametlikult kokku pandud, oleks maakondadest valitud ja nende heast käekäigust tõepoolest hoolivatel saadikutel võimalik sirgjooneliselt öelda, et nemad sellise uduga regionaalpoliitika peatükis ei lepi. 

Eelmisel nädalal tuli märgilise tähendusega uudis Põlvamaalt. Sealne maakonnaleht Koit teatas, et lõpetab juuni lõpust ilmumise. Valgamaal pole oma maakonnalehte juba rohkem kui aasta aega. Põhjuste nimekiri on üsna pikk alates ajalehtede kojukande pidevast kallinemisest ja kvaliteedi halvenemisest kuni Eesti turult maksuvabalt reklaamiraha riisuvate globaalsete internetihiidude tegevuseni. 

Ent peamine põhjus seisneb siiski tõsiasjas, et kõigis maakondades peale Harjumaa jääb iga aastaga inimesi vähemaks. Ka paljusid neid inimesi, kes võivad elanike registri järgi veel kodukandis kirjas olla, näeb tegelikult kohapeal üha harvemini, sest töökoht on juba ammu kaugel.

Kui kohalike tarbijate arv kuivab kokku, siis panevad oma uksi järgemööda kinni ka kohalikud ärid, kes on varem olnud kohalike lehtede põhilised reklaamikunded. Samasugune ahelreaktsioon toimib ka mitmetes teistes kohalikule turule keskendunud ettevõtetes. Kui lisame siis juurde ka osa kohalike võimude poolt munitsipaallehtede väljaandmisega tekitatava ebaausa konkurentsi ja turu moonutamise, siis jääb kohalikule ajakirjandusele ellujäämisvõimalusi sama napilt kui auklikuks lastud õhupalliga Tallinnast Missosse lennates.

Ega elu sellepärast katki jää, kui osas maakondades enam kohalikku ajalehte pole. Naaberriigis Lätis pole võimudest sõltumatut kohalikku ajakirjandust juba aastaid. Pole väga vigagi − õlu ning viin on see-eest tunduvalt odavamad kui Eestis. 

Miks maakonnnalehtedest on põhjust seoses riigis loodava uue valitsuse koalitsioonilepingu ja tema regionaalpoliitikaga rääkida? Seepärast, et kohaliku sõltumatu ajakirjanduse olemasolu ongi suuresti maakonna elujõulisuse näitaja. Kui majanduslikult on võimalik välja anda kohalikku ajalehte, siis on sel maakonnal ka sisemist tugevust seista vastu hääbumisele, tal on rohkem lootust uuteks algatusteks ja arenguteks. 

Kohalikke teemasid käsitlev kohalik ajakirjandus on tähtis ka kohaliku demokraatia seisukohast. Kui kohalik meedia oleks võimulolijate või lokaalsete oligarhide mõju all, siis poleks tulevastel valimistel erilist lootusekübetki võimu vahetumiseks.

Pärast maavalitsuste kaotamist on maakonnalehed jäänud maakondade identiteedi hoidjateks ja elanike ühendajateks ning kohaliku kultuuri-, haridus- ja spordielu kroonikapidajateks. Tähtsusetu pole ka majanduslik pool. Sõltumatud maakonnalehed on vähenevate töökohtade arvuga maakondades endiselt arvestatavad tööandjad ning riigile ja kohalikule omavalitsusele maksumaksjad. Munitsipaallehed kulutavad samas raha, mida teised ettevõtjad on maksudena kohaliku võimu käsutusse toonud. 

Alles kuus nädalat tagasi, kui kõigi erakondade kandidaadid noolisid Eesti eri paigus hääli, kordasid nad väsimatult, kuidas nad hakkavad riigikogusse saades selle kandi eest seisma, ja tegid võistupakkumisi, kui suuri rahasummasid nad pealinnast oma valimisringkonda ära toovad. Katteallikad polnud siis mingi probleem - riigil on raha küllalt!

Nüüd, kui valimiste eesmärk on saavutatud ja ka koalitsioonilepingul on all värske tindiga allkirjad, loeme sealt, et  "toetame kohalike omavalitsuste ühistegevuse võimekuse tugevdamist maakonna ulatusega ülesannete ühiseks täitmiseks ja arengu kavandamiseks", ning muud säärast sõna otseses mõttes sisutut ja mitte millekski kohustavat sõnavahtu. See on irvitamisena mõjuv tühikargamine.

Tallinnast lubatakse maakondadesse viia nelja aastaga tuhat töökohta. See on köömes võrreldes sellega, kuipalju neid selle ajaga seal kaob. Pealegi jäi eelmisel võimuliidul samast rehkendusest isegi pool tegemata. 

Osad maakondadest valitud riigikogu liikmed püüavad seejuures jätta halva mängu juures  eemalseisja muljet, et nemad selle lepingu koostamisel ei osalenud ja ehk annab tulevikus veel midagi siluda ja parandada. Naiivne lootus! Mida udusemalt on plaanid kirja pandud, seda vähem neid ellu viiakse.

Praegu, mil koalitsiooni pole veel ametlikult kokku pandud, oleks maakondadest valitud ja nende heast käekäigust tõepoolest hoolivatel saadikutel võimalik sirgjooneliselt öelda, et nemad sellise uduga ei lepi. Praegu on viimane aeg nõuda koalitsioonilepingu regionaalpoliitika peatüki ümbertegemist ja pakkuda konkreetseid samme Eesti ühtlasema arengu nimel.