Tähtis pole protsent, vaid keeleoskus
19. jaanuar 2015, 11:41
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Koolid võiksid saada vabamad käed, mida ja kui palju eesti keeles õpetada, samas peaks riik nõudlikkust riigikeele oskuse puhul suurendama, leiab haridus- ja teadusminister Jevgeni Ossinovski.
Teie eelkäija Jaak Aaviksoo kahtlustab teid soovis vene kooli reform tagasi pöörata, esitades sel nädalal riigikogus ka sellekohase arupärimise. Kas see on nii?
Jaak Aaviksoo on sealsamas riigikogus ministrina öelnud, et tema arvates ei olnud kõige õigem valik alustada eesti keele õppe parandamist gümnaasiumis. Aga nagu ikka, kui positsioon muutub, muutuvad ka seisukohad. Minu seisukoht on alati olnud üks ja sama: õppekeele küsimusega alustati valest otsast. Eesti keele õpetamisega peaks tõsiselt hakkama tegelema lasteaias ja põhikoolis, seal, kus lapsed omandavad selle kõige paremini.
Esitlesime sel nädalal plaani, kuidas eesti keelt tõhusamalt õpetada. Tahaksime aastani 2020 panna põhikoolides eesti keele oskuse parandamisse üle 11 miljoni euro. On kümme meedet, mis puudutavad õpilaste keeleoskuse parandamist, uusi digitaalseid õppematerjale, õppekavade ümbertegemist, õpetajate koolitamist keeleliselt, mitteformaalset keeleõpet ehk noorte- ja õpilasvahetusi...
Just eesti ja vene õpilaste läbikäimise soodustamist on lõimumiskavade tegemisel palju rõhutatud, aga siiani on selleks näpuotsaga raha jagunud. Millisest allikast see nüüd leitakse?
Enamik rahast tuleb ministeeriumi enda ressurssidest. Suuname oma eurorahast suurema hulga priorioteetselt sellele teemale.
Näiteks meil on digitaalse õppevara programm − kokku 40 miljonit eurot −, millest läheb prioriteetsena osa raha vene põhikoolide õppevara loomisesse. Sama lugu on täiskasvanute keeleõppeprogrammiga, millest suuname osa raha prioriteetsena õpetajate keeleoskuse parandamisse jne. Noorte- ja õpilasvahetuste korraldamiseks saime selleks aastaks hasartmängumaksu nõukogust 185 000 eurot. Eks ta niimoodi kokku tuleb.
Neile, kes asuvad juba järgmisel õppeaastal gümnaasiumiastmes õppima, pakute lausa kiirabiteenust ehk suvist keele järeleaitamislaagrit.
Oleme pakkunud, et üheksanda klassis lõpus võiks paar nädalat järeleaitamist teha ja kindlasti on sellest abi kõige nõrgematele lastele. Aga kui me vaatame, et meil on hulk venekeelseid põhikoole, kus üle poole ei saavuta B1 taset, mida mina nimetan rahuldavaks keeletasemeks, siis kahenädalase keelelaagriga ei tee eriti midagi.
Olukorras, kus tase on nii kehv, ei paranda eesti keeles õpetamine ei keeleoskust ega ainetundmist. Koolivaatlused on seda selgelt näidanud. Õigemini on need näidanud, et võimekamad lapsed saavad hakkama, aga hariduslik kihistumine süveneb oluliselt, sest neile, kes on vähem võimekad, tuleb lisaks üldisele akadeemilisele probleemile keeleoskuse mure juurde.
Siiani on kogu aeg jauratud protsendist, aga eesmärk pole mitte protsent, vaid korralik keeleoskus. Eesti keel on sotsiaalne oskus ja see peab tegelikult olema selge juba põhikooli lõpuks. Kui see nii oleks, siis poleks mingit probleemi gümnaasiumis ükskõik missuguses ulatuses eesti keeles õppida.
Praegu on eestikeelsete ainete maht 60 protsenti. Kas protsendi peaks vabaks laskma, nii et koolid saaksid seda ise määrata?
See on poliitilise otsuse koht. Minu arvates tuleks tõsta õppekavas eesti keele oskuse nõudeid: põhikooli tasemel peaksime nõudma B1 asemel B2 ja gümnaasiumi lõpus C1. Ehk peaksime tegelikult suurendama nõudlikkust koolidele eesti keele puhul − B1ga ei saa kuidagi rahulduda.
Oleme pakkunud välja ka selle, et hakkaks koolijuhte korraliselt riikliku hindamissüsteemi alusel hindama, et nad need ülesanded tõesti saavutaksid. Eesmärk võiks olla see, et väljatöötatud meetmete tulemusel räägivad lapsed põhikooli lõpus nii hästi eesti keelt, et neil pole probleemi eesti keeles õppimisega gümnaasiumis.
Aga kui me vaatame praegust olukorda, siis osal koolidel on tulemused läinud tõesti paremaks, näiteks Kiviõlis. Samas on koole, kus eesti keele tulemused pole paranenud, mõnes on need isegi halvenenud, ja tunde külastades näed, et seal antava õppe kvaliteeti ei saa kuidagi positiivseks hinnata.
Sel juhul on minu meelest täiesti selge, et koolijuhile tuleb anda võimalus valida, missuguseid aineid millises keeles õpetatakse. Koolijuht peab vastutama selle eest, et nii keeleoskus kui hariduse kvaliteet oleksid tagatud.
Nii et teie näete lahendust suuremas otsustusvabaduses?
Vahendite puhul võiksid olla vabamad käed, aga tulemuse puhul pean oluliseks suuremat nõudlikkust.
Kas vene põhikoolide lõpetajad oskavad paremini eesti või inglise keelt?
Ma ei tea. Arvan, et mõlemat üsna kehvasti. Vene koolides on ju inglise keele mahtu vähem, sest eesti keelt on rohkem.
Ja eesti keelega on selline lugu, et kuni seda õpetatakse grammatikapõhiselt, on tulemused kehvad. Reegleid osatakse, suhelda mitte. Grammatikal põhinev õpetamine on karistav õpetamine: kui ütled midagi valesti, saad halva hinde. See kandub üle ka ainetundi: õpilased ei julge midagi eesti keeles öelda ja seetõttu on õppimine muutunud passiivsemaks.
Usun, et kõik vene põhikooli lõpetajad teavad peast kõiki 14 käänet, aga kas see on eesmärk, mida me keeleoskuse mõttes tahame saavutada?