Kui kõik on irvakil

Foto: Põhjarannik

Foto: Põhjarannik

Ühes asjas on ajakirjandusmees Agu Uudelepal tõepoolest õigus: "Valitsuskõnelustel osalev IRL ei saa samal ajal öelda, et valimistel kukuti täielikult läbi" (Postimees, 16. märts).

Niisuguses tõlgenduses tähendaks täielik läbikukkumine riigikogust väljajäämist − mida paljudele ennustustele vaatamata siiski ei juhtunud. Ent me − ka siinkirjutaja kuulub IRLi, esindades seal ERSP ajalugu − ei täitnud neid ootusi, mida erakonnategijad olid üles kruvinud, ning me ei saa ühtegi oma lubadustest realiseerida ise, ilma järeleandmisteta teistele võimalikele koalitsioonipartneritele, kelle hulgas on meie päralt heal juhul teise kontrabassi kolmas pult.

Me läksime ostma eramut, aga sattusime kortermaja kahetoalisesse korterisse. Parem kui Viivikonnas, viletsam kui Iidlas. Löögi all on erakonna juhtkond (kokku kuus inimest) ja piirkonnad, sest nende haldamiseks on vaja raha, ning päevakorras seisab küsimus, kellega koos IRL siis seda nn Eesti asja ajab, kui tuleb otsustada, mismoodi nn tehniline piirileping Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahel jõustada.

Üks asi on vahetada selle lepingu ratifitseerimiskirju, teine asi täita tehnilise lepingu sisu, kolmas asi on luua süsteem lepingu sisu elluviimiseks − töö, milleks kulub kümmekond aastat, sest suur osa piirist maa peal koosneb hüdrotehnilistest rajatistest. Kuna IRL ei ole seda probleemi isekeskis üldse arutanud, siis pole tal ka üksikasjalist seisukohta läbirääkimisteks neljaliikmelise valitsuskoalitsiooni moodustamisel.

Poliitilise asjaajamise kogemus ütleb, et umbes kuu aja pärast peab praeguste partneritega arutatav koalitsioonilepe olema valmis, aga see ei tähenda veel, et kõigi osapoolte suurkogud kiidavad selle üksmeelselt heaks ja võtavad täitmiseks. Piltlikult öeldes on koalitsioonilepe notariaalne tehing, mitte abielu sõlmimise akt. Üks esimesi välispoliitilisi karisid võibki olla toosama Eesti-Vene tehniline piirileping, kuid kohe tulevad kõrvale teised rahvusvahelised seosed, nimelt Kreeka majanduslik seis, Euroopa kiirreageerimisjõudude loomine ja sõja jätkumine Ukrainas.

Tegelikkuses kujuneb see loend muide pikemaks, sest ikka ja jälle unustatakse ära, et Venemaal on nägu ka Aasia ja ida poole ning Venemaa kosmosemajandus kolibki itta koos selle masinatööstusega, mida on vaja kosmoseasjanduse käigushoidmiseks. Meisse puutub see üsna "lihtsalt". Euroopas leidub küllalt neid, kes oma mõtlemisviisilt on Ameerika-vastased. Kui ka Venemaa "läheb jälle Siberisse", mis on siis Euroopa pärusmaa? Islamiusulised äärmuslased? Või antiislamistid?

Võõral on raske taibata, kui suur Paabel Ida-Virumaa õigupoolest on ja kui suurt osa Eestist see Paabel tegelikult toidab. Ida-Virumaa ei ole ammu enam põlevkivibassein, sest kuigi kildhaaval, on energiatootmist üle Eesti siiski hajutatud. Ida-Virumaa on üks osa Euroopa Liidu idapiirkonnast, mille kriitilised kohad on ammu teada.

Kui läheb maakonnahaiglate ümbertegemiseks tervishoiupunktideks, siis on vaja korralikke lennuradasid Narva ja Jõhvi. Kui on vaja töökindlat jõeületust Narvas, tuleb rajada kaks uut silda, mõlemad Narva kesklinnast mööda, sest üle raudteesilla veetakse ka ohtlikke veoseid. Kui on vaja...?

Jah, aga kes otsustab? Otsustab riigikogu, millel on saanud halvaks kombeks esitada järgmise aasta riigieelarve kell 6 pärast sõda. Ega tööpuudus Narvas või piki Euroopa Liidu seda idapiirilõiku, mis jääb meie ja Vene Föderatsiooni vahele, ole Eestis midagi erakorralist.

Eesti probleem on Tallinn ja Harjumaa ehk julgeoleku mõttes Eesti Vabariigi haavatus ühestainsast punktist. Kui kujutleda Tallinna ning Harjumaad mõttelise Suur-Tallinnana, siis peaks olema selge, kui imav pump üks asuala inimesi hulgaga umbes 700 000 võib olla. Kusjuures Kiviõlis nad töötada ei taha. Sirgalas veel vähem. Ometi on nii, et Tallinn on ennekõike energia suur tarbija, samas kui Ida-Viru on energia suurim tootja. Mida on IRLil niisuguse disproportsiooni peale kosta?

Suurest Tallinnast enam Tallinn-Väikest tagasi ei tee (Tallinn-Väike asub Pärnu maantee kõrval Juurdeveo peatuse ja trammidepoo vahel, Hendriksoni küüru kõrval). Mida saab teha, on raudteeliin Narva-Paldiski ning vastavalt sillad ja piirirajatised üle Narva jõe. Kõik kolm on üleeuroopalised projektid, mille suhtes meil on konkurente, kuid kas meil on mingitki ettekujutust oma konkurentide taotlustest ja "kohalikku inimmaterjali" nii pikaaegse võidujooksu võitmiseks? Ei ole. Kui tahame, et oleks, peaksime seda kasvatama mitte edulugude, vaid vigade paranduse kaudu.

Esimene viga seisneb selles, et IRLil oli programm objektide kaupa, kuid puudub programm probleemide järgi. Teiseks veaks tuleb lugeda tõsiasja, et me elame Eestis liiga palju selle järgi, kuhu on kadunud Vladimir Putin, ega tegele sellega, mida teeb Vene Föderatsioon. Vene Föderatsioon on ühtlasi aga Euro-Aasia Liit (akadeemik Andrei Sahharovi viimane idee) ja ÜRO julgeolekunõukogu alaline liige.

Ida-Virumaa on ses suhtes üks sildu Euroopa ja Aasia vahel. See ei tohi olla irvakil ehk tuulte või murdvaraste meelevallas.