Riigireformilt pole mõtet oodata imerohtu

Foto: Matti Kämärä

Foto: Matti Kämärä

Riigireform on olnud üks võtmesõnu, mis on kõlanud nii viimaste valimiste eel kui ka käimasolevatel koalitsiooniläbirääkimistel. Paraku on siiani selle terminiga kaasnenud põhiliselt loosungid ja üldine jutt riigi efektiivsemast toimimisest ja ühiskonna paremast sidustamisest.

Milline on aga riigireformi tegelik konkreetne sisu, eriti selles, mis puudutab omavalitsuste tulevikku, pole avalikkuse ette siiani jõudnud.  Erakondade programmidest leiab üksikuid ideid, kuid selget terviklikku plaani pole neist keegi ette näidanud.

Riigireformist sage rääkimine on osaliselt tingitud muutuste ootusest ühiskonnas. Sõna "haldusreform" on devalveerunud rohkem kui Vene rubla. Seetõttu ongi võetud  käibele uus  võlusõna, lootes, et sellega läheb paremini. See sõna viitab ju veelgi  põhjalikumatele ümberkorraldustele riigis ja teisiti tegemistele.

Riigireformilt oleks asjatu loota mingit imerohtu, mis kõiki õnnelikumaks teeb. Eelkõige on see lahenduste otsimine probleemile, kuidas tulla riigi haldamisega toime olukorras, kus peale Tallinna ja Tartu  jääb igal pool mujal inimesi järjest vähemaks. Ei ole mõtet tekitada asjatuid ootusi, et otsused, mis selle tõttu tuleb teha, on kõigile meeldivad. Need ei taasava suletud koole, postkontoreid ja maapoode ega too tagasi äraviidud pangaautomaate.

On selge, et kui elanike arv on viimase 20 aasta jooksul paljudes linnades ja valdades dramaatiliselt vähenenud, siis jõutakse ükskord paratamatult ka paljude vallavalitsuste sulgemiseni. Pole sisulist vahet, kas seda tehakse haldusreformi või riigireformi sildi all.

Tegu on ühe sammuga sellesama soovitud efektiivsema riigi haldamise suunas. Iga aastaga, mil otsusega mis tahes ettekäändel viivitatakse, kulutab riik üha rohkem maksumaksjatelt kokku kogutud raha nende vallavalitsuste ülalpidamiseks. Sama raha eest saaks teha midagi nende piirkondade elujõu tugevdamiseks.

Praegu moodustatava võimuliidu jaoks peaks olema tõeliseks väljakutseks panna kokku selline kava, mis tõmbab küll omavalitsuste arvu koomale, ent võimaldab samas muuta tugevamaks maakonnakeskusi ja osas maakondades ka teisi suuremaid linnu. Et seal elavatel inimestel tekiksid oma kodukandi tuleviku suhtes rõõmsamad väljavaated nii töökohtade kui elukeskkonna poolest ja ärakolimise hoog pidurduks.

Vastuseid sellele, kuidas seda kõige mõistlikum on teha, tasub otsida arvukatest uuringutest ja analüüsidest, mida  on koostatud alates sajandivahetusest, mil haldusreformi vajadus ilmselgeks sai. Aeg on näidanud, et omavalitsuste rohkuse säilitamine pole aidanud kahjuks ära hoida inimeste lahkumist.

Samas tuleb reformiplaane tehes silmas pidada, et väikestes omavalitsustes on vallaasutused jäänud üheks põhiliseks tööandjaks. Kui nendest riigi doteeritavatest töökohtadest osa kaob, siis peaks olema ka selge plaan, kuidas rakendada edaspidi praegu seal ametis olevaid inimesi.

Üks riigireformi eesmärke peaks olema uute ja suuremate omavalitsuste võimekuse kasvatamine. Suuremad eelarved, territooriumid ja elanike hulgad eeldavad oskuslikumat juhtimist ja paremini läbi kaalutud otsustamist. Seda ka volikogude tasandil, mis praegu on paljudes linnades ja valdades nõrgaks kohaks, kus pahatihti pigem etendatakse kui täidetakse põhiseadusest tulenevat demokraatliku esinduskogu rolli.

Erinevalt parlamendi liikmetest teevad kohalike volikogude saadikud  oma tööd põhitöö kõrvalt vabast ajast. Kindlasti on Eesti eri volikogudes hulganisti tublisid saadikuid, kes püüavad teha endale selgeks eelarve, arengukavade ja planeeringute seotud üksikasjad, sest nende hääl annab volikogu saalis nendele dokumentidele õigusliku jõu. Paljud paratamatult ei jõua ega suuda põhjalikult süüvida.

Seetõttu ongi  volikogude istungid ja ka komisjonide koosolekud sageli lühikesed ning seal tegeldakse vaid valla- või linnavalitsusest tulnud eelnõude vormistamisega õigusaktideks. Ettepanekuid, aga ka sisulist vaidlust eri ideede või lahenduste üle tuleb ette harva. Hea, kui keegi mõne küsimusegi esitab.

Kohalikus volikogus otsuste langetamine on kujunenud  suuresti klubiliseks hobitegevuseks, millega kaasneb sõltuvalt omavalitsustest ka väiksem või pisut suurem rahaline hüvitis. Sisuliselt on tegu nii-öelda valijameeste (või -naiste) koguga, kes pärast valla- või linnavalitsuse ametisse määramist täidabki vaid kummitempli rolli. Aktiveerutakse enamasti vaid siis, kui kellelgi tekib vajadus ja tahtmine korraldada võimupööre.

Suuremate omavalitsuste puhul tekiks võimalus parandada ka volikogude töö kvaliteeti, mis peaks kohaliku piirkonna jaoks tähendama paremaid otsuseid.