Eesmärk − võimulepääs

Foto: arhiiv

Foto: arhiiv

Praegust poliitilist elu võiks võrrelda Fixi levilaulu "Tsirkus" sõnadega. Muusikasõpradele oleks see kultuslaulu solvamine. Poliitilist tsirkust ja tubateatrit etendatakse rahvale ikka, me lihtsalt vajame seda.

Koalitsioonikõneluste laua taga istusid algul neli päkapikku, kes kuidagi üksmeelele ei jõudnud. Reformierakond püüdis olla kõige vanem ja targem, tema teadis, mis on teistele ja meile parim. Erakonna esimees Taavi Rõivas ei ole paraku läbirääkimiste pidaja, ta on selleks liialt noor. Puuduvad elukogemus ja läbirääkimiste kunst. Diplomaatia on kompromissid. Praegu on aeg andnud peaministrile, kellele aasta tagasi ootamatult õnn ja kõrge positsioon sülle sadasid, ajaloolise võimaluse. Kahjuks ei oska ta seda ära kasutada, vastas istuvad märksa suurema poliitilise pagasiga persoonid.

Vabaerakonda koheldi algul nagu väikelast, ta kutsuti laua taha moe pärast. Kui Andres Herkel hakkas selga sirgu lööma ja oma joont ajama, tehti kiire lõppmäng. Vabaerakond uude vooru kutset enam ei saanud. Rahulolematust kostab üha rohkem Rõivase kodupartei enda ridadest. Sellest avalikult ei räägita, ent väiksemates seltskondades ja nelja silma all teritatakse rõõmuga keelt. Vanemad parteilased on pahased asjade venimise pärast. Status quo püsib.

Tegelikult pole senised kõnelused rahuldanud ega arvestanud tulevikku silmas pidades minu, sinu ega laiema avalikkuse huvidega. Sisulisi diskussioone ei ole peetud, teravad teemad on läbi rääkimata. Riigireformist, millest kõneldi enne valimisi, pole silpigi kuulda. Omavalitsusreform ootab teokstegemist. Parteide rahastamise teemal on suu vett täis võetud.

Valimised olid "lubaduste kaubamaja", praeguseks pole lettidele uut kaupa toodud. Valimislubaduste täitmine nõuab palju raha. Hiljuti kuulsime hoopis, kuidas rahalise katteallikana nähakse aktsiisitõusu. See mõjub avalikkusele nagu härjale punane rätik. Meil on juba praegu Euroopa Liidu kõrgeim elektriaktsiis, rohkem kui poole kütusehinnast moodustavad erisugused maksud. Alkoholi kõrge aktsiis suretab välja kodumaise tootmise. Kergekäelise ja läbimõtlematu poliitikaga avame edaspidi turu salakaubale. Sellele on teravalt tähelepanu juhtinud meie joogitootjad. Kahjuks pole see vastukaja leidnud.

Kõige selle taga on näha maailma geniaalseima rahandusministri Jürgen Ligi kõrvu. Kui ettevõtjad muutusid rahutuks maksuameti hiljutise üliaktiivse ametiautode kontrollimisega ja ähvardasid reformipartei asemel anda oma hääled teistele, andnud Ligi soovituse EMTA juhile tagasi astuda ning pärast valimisi avaldus tagasi võtta. Poliitiliselt kogenematu Maris Lauri pandi kahvlisse. Omaaegsest tõesti reformide läbiviimiseks loodud erakonnast on praeguseks saanud ühiskonna arengu pidur.

Sotside juht Sven Mikser on juba teatanud, et oravaparteil pole enam neid hoobasid, mille abil partneritele jõupositsioonilt tingimusi dikteerida. Aeg on täna teisem kui neli või kaheksa aastat tagasi. Vahest kõige selgrootum on IRL, kes on valmis iga hinna eest valitsusse minema, oleks ainult pildil. Paari hädise ministrikoha saamise nimel ollakse valmis hülgama oma laialt reklaamitud maksureformi lubadused. Selles erakonnas on ka mitu poliitilist imikut: endised ajakirjanikud Viktoria Ladõnskaja ja Maire Aunaste. Keegi ei tea, kuidas hakkavad daamid otsustavatel hetkedel käituma. Mis saab siis, kui nad lähtuvad hääletusnupule vajutamisel südametunnistusest? Kui ei, on selge, et ajakirjanikena olid nad kameeleonid ja rääkisid kahepalgelist juttu.

IRL ja sotsid peaksid mäletama sedagi, mida tähendab olla Reformierakonnaga koalitsioonis. Kui vaja, tõstetakse truu partner keset valimistevahelist perioodi ukse taha. Seda siis, kui teine osapool julgeb pead tõsta ja piiksu teha. Loodetavasti hakatakse viimaks aru saama, et Reformierakonnal ongi kombeks teistel nahk üle kõrvade tõmmata.

Kas meie staažikaima peaministri Andrus Ansipi väljaöeldule, et Keskerakond pole ammu ühe mehe partei ja on salongikõlblik, ka tõepõhi alla saab, selgub lähinädalatel.