Kas Venemaaga tasub tegemist teha?

Foto: arhiiv

Foto: arhiiv

Aasta tagasi, kui Venemaa oli vallutanud Ukrainalt Krimmi ja suhted läänega hakkasid teravnema, polnud kuigi raske ette näha, et esmajoones hakkavad kannatama ärisuhted ja see ei jäta puudutamata ka Eestit.

Kõige tuntavamalt on see avaldanud mõju piiriäärsetel aladel, kus on juba asukoha tõttu tehtud naaberriigiga pikka aega äri ja seatud uusi plaane.  Nüüd ei jõua Ida-Viru hotellidesse ja spaadesse Vene turiste sugugi sama palju, kui arvestati äriplaanides, ning mõned neist on sattunud juba ka maksuvõlgadesse.

Sillamäe sadam on aastaga kaotanud 30 protsenti kaubamahust. Keerulised ajad on idast tulevatele ostuturistidele orienteerunud kaubanduskeskustel ja veel paljudel ettevõtetel, kes on kaotanud nii tellimusi kui kliente.

Ida-Virumaa puhul tervikuna süvendab probleeme seegi, et löögi alla on ühel ajal korraga  sattunud piirkonna kõige olulisemad majandusharud.

Siseministeeriumi kodulehel on uue regionaalarengu strateegia juures kaart, kus on esile toodud iga maakonna suurima kasvupotentsiaaliga  ettevõtlusvaldkonnad, mille arendamisele tuleks keskenduda. Ida-Virumaal on neljaks vaalaks  põlevkivienergeetika, keemiatööstus, logistika ja turism. Kaks esimest maadlevad praegu nafta odava hinnaga  ja  kaks viimast  vinduvad Venemaaga suhete jahenemise tõttu.

Mäetööstus ja energeetika on küll jätkuvalt panganduse ja infotehnoloogia järel kõige parema palgatasemega  majandusharud Eestis. Ent vähem on räägitud sellest, et suurema efektiivsuse jahi käigus väheneb töötajate hulk nii kaevandustes kui elektrijaamades. Odav nafta on tõmmanud piduri peale uutele investeeringutele.

Mõned kuud tagasi püüdis Euroopa Komisjoni Eesti esinduse juht Hannes Rumm Saka mõisas toimunud seminaril Ida-Viru ettevõtjatele vene keeles selgitada Venemaa suhtes kehtestatud sanktsioonide mõtet ja loogikat. Saalist õhkus vastu suuremas osas mõistmatust, mille võiks üldistades kokku võtta, et oma inimestest ja ettevõtetest, kes sanktsioonide tõttu kannatavad, ei hoolita Eestis üldse.

Selge, et sellist hoiakut võimendab ka tugev propagandasõda, kus Eesti seisab vibude ja odadega vastamisi kahuritorudega. Käesolevas konfliktis  oma valikute ja otsuste selgitamisel meie vene keelt kõnelevatele elanikele pole kündmata põllu silmapiiri veel paistmas.

Ent ka kõige põhjalikumast infost  mõjusam  on siiski see tegelikkus, millega inimesed päevast päeva kokku puutuvad.  Praegusel juhul tähendab see, kui hästi ja kiiresti õnnestub leida alternatiive ning kui veenvalt riigiasutused raskustesse sattunud ettevõtjaid suudavad aidata.

Venemaa turul toimetamine on iga ettevõtja enda  keskmisest suurem risk, kus on võimalik võtta suuri võite, kuid ka kiiresti hävida.  Eesti maksumaksjad ei pea selliseid kaotusi kinni maksma. Kuid konkreetset tuge selles, kuidas muutunud olukorras leida uusi turge, et  ärisid, töökohti ning koos sellega ka riigile maksutulu säilitada, on põhjust riigilt oodata küll. See näitaks, et ettevõtetest ja töötajatest hoolitakse ning neid ei jäeta raskel ajal omapäi vimma koguma.

Lihtne on ka öelda, et need on ise lollid, kes Venemaaga äri tehes õnne otsivad, ja sageli kõlab äpardumiste korral isegi  kahjurõõm. Samas on vabariigi valitsuse laualt läbi käinud Ida-Virumaa värskes tegevuskavas täiesti selge soovitus kasutada Venemaa turu lähedusega seotud võimalusi.

Või oleks ka Eestis mõistlikum järgida hoopis Läti presidendi  nõuniku Andris Piebalgsi hiljutisi sõnu, kes leiab, et  Lätil tuleks loobuda ideest olla sillaks ida ja lääne vahel, sest see ei toimi ega hakkagi kunagi toimima, ning pigem tuleks teha rohkem koostööd Põhjamaadega?  Piebalgsi seisukohtadel peaks olema kaalu − ta on kümme aastat tegutsenud Euroopa Komisjoni volinikuna.

Loomulikult on iga ettevõtja oma valik, millistel turgudel ta riske võtab. Riik saab anda omalt poolt vaid soovituslikke signaale ja mõjutada oma välispoliitikaga mingil määral üldist suhete atmosfääri. Kui nüüd põlevad  Venemaa-suunalises fooris enamasti vaid punane ja kollane tuli ning roheline vilgub üksnes üürikest aega, siis tuleb kurssi muuta. Lootustandvaid märke, et foor lähiajal teistmoodi tööle hakkaks, eriti ei ole.

Seetõttu  on vaja ka Eesti piiriäärsetes piirkondades, mis on siiani tugevasti Venemaaga seotud olnud, kiiresti leida plaanid B ja C, et ära hoida majanduslikud tagasilöögid, mis võivad ühel hetkel kasvada üle ka julgeolekupoliitiliseks riskiks. Selleks tuleks varem laual olnud ideed uuesti läbi sõeluda ning otsustada, millistega  neist muutunud olukorras  kiiresti tegutsema asuda.

Kui ruttu saaks näiteks rajada kala- ja köögiviljakasvatusega tegeleva vesiviljeluspargi, mis kasutaks elektrijaamade jahutusvett?  Kui palju on vaja veel kulutada aega, et kõrvaldada bürokraatlikud tõkked, mille tõttu seisavad varsti juba pool aastat kaks põlevkiviõlivabrikut Kohtla-Järvel? Mida saaksid EAS ja saatkonnad rohkem teha, et paremini turundada nii Ida-Viru turismivõimalusi kui tööstusparke?

Tähtis ongi muutunud olukorras kiire tegutsemine, et vältida probleemide süvenemist niigi tundlikus piirkonnas.