Kellelt raha ära võtta?

Uljaste valimislubaduste ülekülvamise järel ongi nüüd käes see hall argipäev, kus tuleb raamatupidaja kombel lüüa kokku riigi kasvavad kulud ja mõelda välja, kust võtta raha nende katmiseks.

See on olemuslikult stressi ja tüli tekitav tegevus. Rehkenda mispidi tahes, kas Exceli tabelites, kalkulaatori või arvelauaga, märkimisväärset lisaraha sellega ei teki. Kui analüütikuid uskuda, siis eelseisvatel aastatel tormilist majanduskasvu oodata pole. Hea on juba seegi, kui õnnestub kas või ühe-kahe või parimal juhul kolme protsendiga plussi jääda.

Valimistel välja lubatud uute kulutuste katmiseks väga palju põhimõttelisi valikuid pole. Tuleb asuda kärpima mingeid senitehtavaid kulutusi või tõsta mingeid makse. Nii või naa tähendaks see lihtsustatult öelduna kelleltki raha äravõtmist. Muidugi jääb veel võimalus võtta laenu. Ent üldiselt on siiski enamik erakondi seda meelt, et jooksvaid kulutusi pole mõistlik tuleviku arvelt rahastada.

Samas ei ole praegune võimuliit silmitsi rahaliste katteallikate leidmisega sugugi vaid oma kõige tuntumatele valimislubadustele. Erisuguste huvigruppide surve alles hakkab hoogu võtma. Ametiühingud on käivitanud näiteks aktsiooni, millega soovitakse taastada olukord, kus haiguslehele jääv inimene hakkab hüvitist saama juba esimesest päevast alates. Sel ettepanekul on väga tugevad loogilised argumendid, ent haigekassa eelarve sellist kulu praeguse rahastamise skeemi juures ilmselt üle ei elaks.

Küllap hakkavad peagi tugeva häälega palgatõusu nõudma ka riigieelarvest finantseeritavate eri elualade inimesed.

Praegusel võimuliidul tasub hakata kavandama konverentse "Kellelt kui palju raha ära võtta?" ja asuda kutseid laiali saatma. Arvatakse, et sellele küsimusele on lihtsam leida vastust kui mõelda välja, kuidas ettevõtlust tugevdada, et riik sel moel jõukamaks muutuks.