Igal koolil on kohustus olla eriline
15. mai 2015, 21:12
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Igal Eesti koolil on kohustus olla eriline − see pole vaid erakoolide privileeg, vaid riigi- ja munitsipaalkoolide kohustus. Pearaha ehk haridustoetust peab riik jagama õiglaselt ja võrdselt nii kohalikus kui ka erakoolis käiva lapse eest. Tavakoolides õpib 96% ning erakoolides 4% lastest.
Eesti üldharidussüsteem põhineb juba selle rajamisest põhimõttel, et kõik lapsed on võrdsed ning pidanud päritolule vaatamata õppima lugema ja rehkendama. Läbi aegade on kooliomanike ja -pidajate ring olnud mitmekesine, kuid alati on see olnud kohaliku kogukonna peamine hool. Ka praegu on kohalikul omavalitsusel ja riigil põhiseadusest tulenev kohustus tagada kõigile oma lastele õppekohad ning võimaldada parim haridus. Rahvusvahelised uuringud näitavad, et me oleme selle ülesandega hästi hakkama saanud.
Kui välja arvata mõned perioodid ajaloost, on erainitsiatiiv alati olnud teretulnud ning mõnigi kord on see olnud ka uuenduslike ning ühiskonda muutvate algatuste elluviija. Samas ei saa me kuidagi lubada levida mõtteviisil, justkui on lapse parima võimaliku hariduse garantiiks üksnes erakool. Praegu kehtiv erakoolide ajutine rahastamise kord võib meid paraku selles suunas juhtida.
Riik annab erakoolidele ja omavalitsustele praegu ja kahtlemata ka edaspidi n-ö pearaha ehk haridustoetust õpetajate, direktori ja õppealajuhatajate palga, koolilõuna jms jaoks.
Viimasel kahel aastal on erakoolide haridustoetus kasvanud 6,8 miljonilt 10,8 miljoni euroni. Ka järgmisel aastal on oodata kasvu. Pearaha suurus ei sõltu sellest, kas laps on era- või munitsipaalkoolis.
Riigikogu võttis viie aasta eest vastu seadusemuudatuse, mis kohustas omavalitsusi toetama ka erakoolide kommunaalkulusid. Paljud omavalitsused, kes käsitlesid erakoole oma koolivõrgu loomuliku osana − näiteks Tartu ja Rakvere −, olid seda juba varem teinud. Hetkest, mil erakoolide tegevuskulude katmine tehti kohustuseks ja mitte võimaluseks, on erakoolide arv kasvanud järsult, tervelt kolmandiku võrra. See on ka mõistetav, kuna teist nii lahket korraldust on maailmas keeruline leida. Riik annab üha rohkem raha õpetamise jaoks, omavalitsus tegevuse jaoks ning õigus on veel õppemaksu ka võtta.
Vastuolu tuli eriti selgelt nähtavale eelmisel sügisel, kui riigikohus otsustas, et omavalitsus ei pea oma eelarvest erakoolide kommunaalkulusid kohustuslikult tasuma ning kui riigikogu tahab sellise kohustusega jätkata, siis peab riik need kulutused ise kompenseerima. Mitmete erakoolide soov ongi, et riik nüüd ja edaspidi kõik need kulud otse riigieelarvest katab. See raha saaks tulla vaid kõigi õpilaste pearaha kasvu arvelt. See oleks ebaaus nii omavalitsuste kui ka ülejäänud ca viiesaja üldhariduskooli suhtes. See muudaks erakooli õpilase riikliku pearaha 50% suuremaks kui munitsipaalkoolides.
Lähiaastatel saaks need kümned miljonid tulla vaid ülejäänud pearaha arvelt, millest suurima osa moodustabki õpetajate palgatoetus rohkem kui kahesajale omavalitsusele. Lähiaastatel kaotaks riigi raha erakoolide kommunaalkuludesse paigutamine võimaluse leida raha kõigi õpilaste pearaha kasvuks, sh kõigi õpetajate palgatõusuks.
Praegu on haridussüsteemi probleem, et koolid on ehitatud palju suurema õpilaste hulga jaoks. Liiga palju raha läheb ruumide ülalpidamisele ning selle võrra vähem õpetajatesse ja õpilastesse. Vastutustundetu ja ebamõistlik oleks hakata munitsipaalkoolide võrgu korrastamise kõrval eelisrahastama riigi raha eest erakoolide võrgu laienemist.
Erakooli loomisega tuleb kaasa ka loojate vastutus − nii hariduslik kui rahaline. Riik toetab ka edaspidi erakoole haridustoetuse kaudu üha suuremate summadega ning kommunaal- ja muude kulude katmine jäägu siiski omaniku vastutuseks. Erakoolidele antud pearaha kogusumma ehk haridustoetus õpetajate palga, õppekirjanduse, koolilõuna jms jaoks on kahe viimase aasta jooksul kasvanud üle 25% protsendi igal aastal.
Tekkinud olukorda analüüsides on mõistlik kaaluda mõtet pöörduda tagasi enne 2011. aastat kehtinud süsteemi juurde, kus omavalitsustel on jätkuvalt õigus toetada erakoole kommunaalkulude maksmisel, kuid pole otsest kohustust. Tartu linn on juba teada andnud, et nemad seda jätkavad. See on ka mõistetav, kuna linn on oma koolivõrgu korrastanud ning leidnud parima tasakaalu kodanike huvide ja soovide ning optimaalsete võimaluse vahel.
Kogukonna ja kohaliku võimu koostööd koolivõrgus ootame kõikjal üle Eesti ning loomulikult on riik valmis omalt poolt täiendavalt panustama riigigümnaasiumide asutamisega ning omavalitsuste toetamisega taristu korrastamiseks.
Kuid hoonetest ja koolipidaja omandivormist märksa olulisem on koolis toimuva töö tegelik sisu. Riik ei oota omavalitsuste või riigi koolidelt üheülbalisust või ühetaolisust. "Huvitava kooli" algatuse toel oleme püüdnud jõuda igas maakonnas iga valla ning linnani, selgitamaks, et koolis toimuv on kõigi ühine asi ning erilisus ja erinevus on väärtustatud.
Kui näeme probleemi või meil on hea uus mõte, ei saa olla ainsaks lahenduseks oma erakooli loomine. Kõik kodulähedased põhikoolid peavad pakkuma parimaid võimalusi, lähtudes iga õpilase võimetest ja vajadustest. Kui aktiivsemad kodanikud löövad käega oma kogukonna koolile ning otsivad või rajavad uue, siis ei toimu vajalikke muutusi rohkem kui 130 000 munitsipaalkoolis õppiva lapse heaks. Me ei saa lubada levida mõttel, et eriline kool, kuhu õpilane igal hommikul rõõmsalt tahab minna ja kus ta oma võimeid parimal kombel saab arendada, on ette nähtud ainult 4% erakoolis käivatele lastele.