Ossinovski haaras õige portfelli sanga

Foto: Põhjarannik

Foto: Põhjarannik

End valitsusse sättiv sotside esimees Jevgeni Ossinovski tegi vähemasti ühest aspektist lähtuvalt ainuõige valiku, kui eelistas neljast variandist krabada ministriportfelli ära oma erakonnakaaslaselt Rannar Vassiljevilt.

Ossinovski põhitähelepanu on pärast erakonna esimeheks saamist mai lõpus kulunud koalitsioonilepingu muutmisele. Ta püüdis sotse praegusest võimuliidust ära viia ja tegi ka proovi, kuidas Keskerakond puusuuskadel libiseb. Määrdevalik keerulistes oludes ilmselt täppi ei läinud, sest koos valitsuse tegemisest ei tulnud midagi välja. Oma erakonna siseheitluses liigutas ta endise esimehe ja ühe oma oponendi Sven Mikseri valitsusest pagasiruumi ehk riigikogusse ja asub nüüd erakonna juhina rooli ka selles mõttes, et võtab koha sisse valitsuse istungite laua taga Stenbocki majas.

Ent miks just tervise- ja tööministrina, mis tähendab sisuliselt kõigest poolt portfelli, sest selles ametis tuleb tal sotsiaalministeeriumi juhtimist jagada sotsiaalkaitseministrist IRLi esimehe Margus Tsahknaga? See on üsna ainulaadne olukord Eesti poliitilises ajaloos, kus kahe võimuliidu värsked erakonnajuhid juhivad koos ühte ministeeriumi. Kui pöörata tähelepanu veel ka selle ministeeriumi nimele, siis võiks järeldada, et praegu peaks Eestis võimul olema väga tugeva sotsiaalse kallakuga koalitsioon.

Kõikvõimalike oletuste juures, miks muud valikud poleks Ossinovskile kuidagi sobinud, ei tasu unustada, milline on tema valimisringkond. Kuigi poliitikute meistriliigasse kuulumist tähistavast isikumandaadist on praegusel sotside esimehel riigikogu valimistel kõvasti puudu jäänud, on ta siiski kahel korral järjest valitud kindlalt parlamenti Ida-Virumaa inimeste häältega. See on maakond, kus aastaid on olnud riigi kõige kõrgem tööpuuduse tase ja mitmete uuringute järgi ka kõige kehvem tervis.

Sellest tulenevalt ei saagi poliitik Ossinovskil olla oma valijate ees tähtsamaid teemasid, kui tegeleda tervise- ja tööprobleemidega. Riigikogu valimiste eel Põhjarannikule antud intervjuus rõhutas Ossinovski, et Ida-Virumaa probleemid on eelkõige sotsiaal-majanduslikud.

Nüüd ongi tal pihus kõik trumbid, et märkimisväärne läbimurre saavutada. Ta on saamas nende probleemsete valdkondade ministriks ja ta on valitsusliidu erakonna esimees. Oluliselt rohkem võimu suurteks tegudeks oleks liiast tahta. Kuigi ei tööhõives ega ammugi inimeste tervises ole võimalik üleöö midagi erilist korda saata, on idavirulastel siiski põhjust oodata mõõdukaid muutusi paremuse poole.

Nüüd peaks ka Ossinovski olema huvitatud, et praegune võimuliit kestaks võimalikult kaua, sest ministrina on enesetõestamiseks ja tulemusteni jõudmiseks vaja aega. Veel mõni vapustus või väheviljaks katse valimistel kujunenud jõujooni kunstlikult ümber kujundada tähendaks aja röövimist tegelike probleemidega tegelemiselt. Ühe aasta pikkune kogemus haridus- ja teadusministrina näitas talle küllap selgelt, et selle ajaga jõuab vaid tõstatada probleeme ja algatada uusi debatte, kuid see on ebapiisav selleks, et leida lahendusi.

Ossinovski on öelnud, et tahab uues ametis keskenduda inimeste elujärge parandavatele muudatustele ning seista selle eest, et alampalga ja tulumaksuvaba miinimumi tõus viiakse ellu. Võttes tööhõive küsimustega tegeleva ministri vastutuse, peab ta olema valmis ka selleks, et temalt hakatakse ootama vastuseid küsimusele, mida teeb valitsus selleks, et riigis oleks rohkem hea ja väga hea palgaga töökohti. Sellele on ilmselgelt keerukam vastust leida, kui lüüa letti ja nõuda mitmesuguseid maksureforme, mille puhul on ebaselge, kas ja kuidas need aitavad ühiskonnas luua uusi väärtusi, mida saaks jagada.

Samas valimiseelses intervjuus möönis Ossinovski, et alampalga järsu tõstmise korral võivad raskustesse sattuda välisturgudele konkureerivad ettevõtted. Ta tõi ise näite, et kui palgakulud lähevad liiga suureks, siis hakatakse samu tooteid tegema mitte meil, vaid näiteks Lätis. Seega saab ta ise väga hästi aru, et maksumäärade muutmisega saab ehk üht-teist pisut siluda, kuid see ei ole imerohi majanduskasvuks, mille arvelt sünniks tuntav üldine heaolu tõus.

Ei ole kahtlust, et Ossinovskil tuleb uues rollis silmitsi seista ka haiglate ja meedikute nõudmistega, sest kogu meditsiinisüsteemi rahapuudus on krooniline. Seda süvendab ka koalitsioonileppes sisalduv kokkulepe vähendada sotsiaalmaksu ühe protsendi võrra. Muuseas, sotsid ise lubasid oma valimiskampaanias vähendada sotsiaalmaksu kolm protsenti. Tõsi, see regionaalpoliitilist eesmärki kandev muudatus pidi käima vaid väljaspool Harjumaad tegutsevate ettevõtete kohta.

Ossinovskil peaks nüüd kätte jõudma käiste üles käärimise aeg, kus tal on võimalik edu korral nendes keerulistes valdkondades tõusta Eesti praeguse poliitika suurkujude sekka. Latt on kõrgel ja kasutamata katseid pole ambitsioonikal poliitikul palju jäänud.