Eesti valik on vaba maailm

FOTO: Põhjarannik

FOTO: Põhjarannik

Endalegi üllatuseks olen lausa sunnitud alustama seda kõnet üleskutsega kaitsta üht demokraatia põhialust − inimese õigust öelda välja oma arvamus.

Miks ma sellest räägin?  Praegu kõige kuumemas ja paljudele keerulises pagulasteemas on korduvalt esitatud süüdistus, mis nüüd autori tahtel saanud ka nime. Nimelt olevat Eesti rahvast tabanud ei midagi vähemat ega rohkemat kui  "sallivusrünnak".

Ei, see pole kindlasti mitte nii, sest õigus oma arvamusele on Anna-Maria Penul, kui ta kirjutab südamliku kolumni. Helen Sildnal, kui ta koos kaaslastega korraldab "Sõbraliku Eesti" ürituse ja kõigil − kordan: kõigil − sellel üritusel viibinutel. Jüri Käol, kui ta koos teiste ettevõtjatega toob välja pagulasteema majandusliku poole. Aga ka vabariigi presidendil, kui ta näiteks Kärdlas võidupüha kõnes oma arvamuse välja ütles. Peaministril ja valitsusel oma igapäevases töös. Riigikogu liikmetel ja isegi selle esimehel.

Seevastu maja süütamine, kus magavad lapsed, ei ole arvamus. See on kuritegu. Inimsusevastane kuritegu. Vihakõned, mis tahes kujul, lihtsalt labane sõim.

On öeldud, et avatud mõtlemisega ja erisusi austavad inimesed võivad vihast pakatavast Eestist lahkuda. Vaat ei lahku, ärgu lootkugi! Hoopis tulge tagasi. Ja ehitage Eestit edasi. Sõbralikku Eestit.

Räägin seda seetõttu, et pagulasteemast kuumaks aetud ühiskonnas läheb kohe veelgi palavamaks, sest eelmisest riigikogu koosseisust pooleli jäänud tööna tuleb vastu võtta ka kooseluseaduse rakenduslik osa. Mis mind eriti häirib ja kurvaks teeb, on asjaolu, et need selle nii-öelda sallivusrünnaku alla sattunud väidavad end kaitsvat Eestit ja eestlaseks olemist. Kes teile selle õiguse andis?

Igas riigis ja iga rahva seas on ühtesid rohkem kui teisi. Kõik sõltub sellest, kuidas me vähemuses olijatesse suhtume. Kas te siis tõesti ei tea, et eestlane võib olla ka homoseksuaal? On ju eestlaste seas isegi moslemeid! On ka musta nahavärviga inimesi! Tõesti, neid on vähe või väga vähe, aga nad on eestlased.  Räägivad meie keelt, laulavad meie laule. Õpivad ja töötavad. Sünnivad ja surevad.

Hetkel ainult meie, siin ja praegu, saame ja peame hoolitsema Eesti rahva, keele ja kultuuri oleviku ja tuleviku üle. Selleks on vaja luua ja ehitada, mitte vihata ja põletada.

Vaadake, sallivusele saab läheneda nii südame kui mõistusega. Mis näiteks peaks olema enamusel selle vastu, kui kõik siin riigis saavad oma elu inimlikul moel korraldada? Elada koos, olla õnnelikud. Mõistan, kui keegi usub oma jumalat. Aga  usun ka usklikku mõistmas, et mul kui ateistil seda jumalat pole. Või siis seda, et teist usku inimesel on teistsugune  jumal. Ja kui elu ja surma vahel valides tuleb sadadel tuhandetel jätta oma kodu, siis tuleks neile anda ju võimalus see uuesti luua. Tuhandetele eestlastele pärast 1944. aastat see võimalus ju anti.

Mõistusega võttes. Küsin teilt: mis võimalus on meil olla ja edasi minna selles tänapäeva maailmas, kus täiesti selgelt toimub võitlus avatud, demokraatliku ja salliva elukorralduse ning vaenlase kuju loomisele ja vihkamisele toetuvate diktaatorite vahel? Mis võimalus on meil üldse ellu jääda, kui selle vastanduse piiri peal me poolt ei vali? Saada kahe suure ja kõva kivi vahel ükskõik kui kõva pähklina pulbriks litsutud.

Eesti valik on vaba maailm. Ja see maailm austab arvamuste paljusust, inimese vabadusi, kaasa arvatud olla erinev teistest. See maailm ei jää kurdiks hädas olijate abipalvetele ja väärtustab inimelu.  See maailm teeb koostööd ja kokkuleppeid suurte ja väiksemate vahel, kaitseb koos oma väärtusi. Kaasa arvatud meid, kes me kuulume Euroopa Liitu ja NATOsse.

Hästi lihtsalt seletades: kõik need, kes soovivad mustadele näidata ust, soovivad ka seda, et me NATOsse ei kuuluks. Loodetavasti lihtsameelsusest, mitte millestki enamast.  Integreeruv maailm ei ole ju midagi uut inimkonna ajaloos. Eri rahvad on andnud enda loodust väärtusi teistele ja kokkuvõttes oleme saanud kõik rikkamaks.

Ehk on järgnev küsimus liiga must-valge, aga see-eest peaks olema kõigile arusaadav. Miks sina, kes sa näed Süüriast ellu jäämise nimel Euroopasse pagenud pere vastuvõtmises ohtu meie kultuurile, kasutad igapäevaelus araabia numbreid?

Mind on varem süüdistatud ja kindlasti süüdistatakse ka nüüd selles, et vaat kus mees, jälle kummardab Euroopa ees. Ei kummarda. Miks? Ma olengi eurooplane. Miks me peaks ise enda ees noogutama?  Ja kõik need, kes selliseid süüdistusi esitavad, võiks ka Eesti NSVst Eesti Vabariiki juba ära tulla.

Soovin, et pagulasteemade arutelul me räägiks  peamisest ehk sellest, kuidas pagulasi vastu võtta.  Õpetame siia saabujatele selgeks eesti keele, seletame neile meie tavasid, anname  lastele hariduse ja vanematele tööd.  Kui meie neist lugu peame, teevad ka nemad seda.

Soovin, et kooseluseaduse rakendusosa arutelul ei solvata mitte kedagi ei siin saalis ega ka komisjoni istungil. Seadus ise on ju vastu võetud. Meie ülesanne ei ole hinnata, kas seadust on vaja. Meie ülesanne on viia sisse muudatused õigusaktidesse tulenevalt juba vastu võetud seadusest. Ja kui riigikogu selle töö tegemata jätab, siis pole vaja imestada, kui näiteks riigikohus meid selleks kohustab.

Me ei tohi hetkekski unustada, et Euroopas, meie lähedal käib tegelikult sõda. Sama konflikt  avatud ja suletud maailmanägemuse vahel. Vaherahu, millest üks pool kinni ei pea, ei ole seda sõda lõpetanud. See nõuab meilt suuremat panustamist riigikaitsesse, aktiivset välispoliitikat. Loodetavasti ka selles riigikogu koosseisus valdavalt kõikide saadikurühmade üksmeelsete otsuste alusel.

Siia sõnavõttu ei mahtunud kümneid muid muresid, mida oleks olnud teiega ajakohane jagada. Palgavaesus, olukord põllumajanduses ja riigiettevõtete juhtimises, haldusreform ja palju muud, kus elu nõuab meilt konkreetseid tegusid.  Aga saame nendest rääkida töö käigus, nagu tavaks öelda. Loodan, et riigikogu valimised on nüüd, tänaseks päevaks, saanud läbi.

Koroonaviiruse leviku ülevaade Eestis ja maailmas.
Vaata statistikat
Tagasi üles