Eesti köök − eelkõige kohalik toode

Aastaid on meil püütud kultiveerida arusaama, et Eesti köök on midagi sellist, millega ei tasu jännata, või õigemini polegi seda olemas, kui võrrelda selliste tuntud kulinaarsete maadega nagu Itaalia, Hiina, India või Venemaa.

See on tekitanud olukorra, kus pasta, pelmeenid või rohekarbid on meie söögikohtades palju tavalisem toit kui näiteks räimeroad või kama. Eesti köök on teenimatult jäetud tagaplaanile, nii et pealtnäha tavalises restoranis enam mõnikord meie toidukultuurile nii traditsioonilist rukkileibagi ei saa.

Eks see on olnud ka mõistetav, et pärast taasiseseisvumist eri maade toitude pealetung meie toitlustusäris nii lopsakalt vohama lõi − kõiksugu eksootiliste maade toidu eest olime olnud raudse eesriidega eraldatud. Nõukogude ajal olid inimesed rõõmsad, kui üldse midagi söömisväärset poest said.

Kindlasti pole Eesti köök oma rikkuselt võrreldav tuntud kulinaariahiidudega, ent ega tänapäeval saagi selle all mõelda vaid kitsaste retseptide võtmes, mis piirnevad mulgikapsa ja keedukartuliga. Inimesed väärtustavad aina rohkem seda, et toit pärineb nende kodu lähedalt, on värske ja kvaliteetne. Tänases Põhjarannikuski tõstab üks Eesti tippkokkasid Rene Uusmees esile just neid asjaolusid. Ega kitsepiim ja sellest tehtud saadused ole Eesti toidukultuuris väga olulisel kohal olnud, aga Konju küla kitsekasvatusest pärit tooted on inimeste seas aina populaarsemad. Sama lugu on ka näiteks veise- ja lambalihaga, mida meil üha rohkem kasvatatakse. Nii et eestimaine toit ei tähenda juba ammu enam pelgalt seapraadi ja kartulit.