Pesuvalgendi joomine on vaid jäämäe tipp
30. september 2015, 01:06
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
No mida sa kostad, Eestis on taas uus meelelahutus − nõiajaht pesuvalgendi ehk kurikuulsa MMSi tarvitajate vastu. Juba on sotsiaalmeedias ühte gruppi kogunenud imerohusse uskujad ja teise selle sekti materdajad. Ime veel, et petitsioone ei kirjutata ja allkirju ei koguta. Kõik on jälle üle vindi ja võlli.
Veidral kombel ei tõmba ka imerohuga äritsejad kõrvu peadligi ega page, saba sorus, hämarusse, nagu viisakatele petturitele tavaks. Hauguvad hoopis vastu. Mis näitab, et usk imedesse on ikka üks vägev asi küll.
Mulle selline materdamine ei meeldi. Kohe ütlen, miks. Esiteks on imerohtude müümine täiesti aus ja sajanditepikkuse traditsiooniga petuskeem. Isegi kuulus relvaleiutaja Samuel Colt teenis nooruses elatist sellega, et rändas isehakanud doktorina mööda maad ja ravis patsiente naerugaasiga. Lollidelt peabki raha ära võtma.
Teiseks, vaadates, milliseid usuliikumisi ja homöopaatia klubisid meil Eestist võib leida, ning arvestades, milliseid võtteid nad inimese tervendamiseks soovitavad, siis pesuvalgendi joomine on nende seas tõenäoliselt üks ohutumaid. Küllap ujuvad praeguse MMSi skandaali lainetuses välja mõned õõvastavamadki enesepiinamise viisid, millega inimesed arvavad enda tervist turgutavat.
Kolmandaks on homöopaatia ehk imeravimiäri tööstusharu, milles ringlevad miljardid dollarid ja mille teenistuses on reklaamitrikkide paremik. Hea reklaam paneb teatavasti jalutuid jooksukingi ja koeraomanikke kassitoitu ostma. Rääkimata siis juba sellest, et paneb tervise pärast niigi stressis inimesi ostma ükskõik millist vedelikku, mis lubab kõik mured lahendada. Paljudele on selliseks vedelikuks viin, aga noh, mõned sellesinase joogi imettegevatesse võimetesse ei usu. Õige kah.
Neljandaks on üldse väga veider, et Eestis on veel keegi, kes seda va pesuvalgendi joomist pahaks paneb. Sest vabandust väga, minul isiklikult on kujunenud mulje, et meie ühiskond on juba ammu "Halloo, kosmose" lainel [rahvusringhäälingu kanalil Raadio 2 iga nädal leviv müstikat, maagiat ja muid sääraseid nähtusi käsitlev saade]. Me elame maal, kus erakonnajuhi korruptsioonikahtlustuste uudiste kõrval ilmub arutelu, kas Igor Mang ennustas seda kõike ette. Aastavahetuse meelelahutusest on saanud sisepoliitika analüüsi osa.
Me elame maal, kus kardetavasti lõpetab järgmisel aastal ilmumise populaarteaduslik ajakiri Horisont. Ajakiri, mis on 50 aastat innustanud noori hakkama teadlaseks. See-eest võib otse toidupoodide kassast osta udujutužurnaali pealkirjaga Mida Arstid Sulle Ei Räägi. Me elame maal, kus küll kärarikkalt tähistatakse teadlaste öö festivali, kuid kus keegi ei pane tähele, et see üritus kubiseb ettekannetest teemadel, mida on raske nimetada teaduseks. Isegi siis, kui ühte, ei, mõlemat silma kinni pigistada.
Viiendaks. Oma välisreisidel olen alati püüdnud külastada kohalikke raamatupoode. Minu arvates annavad need kõige parema pildi kõigest, mis sellele rahvale on oluline. Sest raamatupoed, nagu iga teine kauplus, müüvad ainult seda, mida ostetakse, mille järele on nõudlus. Eesti raamatupoodides on mind viimasel ajal vapustanud aga see, kui raske on üles leida riiulit pealkirjaga "Teadus" ja kuidas kauplustes laiutavaid esoteerika, eneseabi ja alternatiivmeditsiini raamatud.
Vaatasin internetist üle ühe Eesti suurema raamatupoodide keti kaubavaliku. Praegu on seal "Loodusteaduste" all saadaval 236 eestikeelset raamatut. Polegi nagu paha, kui mitte hakata neid nimetusi loodusteaduste eri harude kaupa lahkama. Siis tuleb nutt peale − füüsika ja keemia kohta on vaid neli-viis raamatut. Sama poeketi "Astroloogia ja maagia" sektsioonis on 177 teost ja "Meditsiini" nimekirjas 545 raamatut. Ilmselt peaks neid meditsiini alla paigutatud raamatuid kommenteerima mõni arstiteaduskonna teadlane. Et kui mitut neist ta julgeks tudengitele lugemiseks anda. Ent kui vaid pealkirjade järgi otsustada, siis nagu sigaretipakid, peaks suurem osa neist olema varustatud hoiatavate siltidega: "Selle raamatu järgi toimides võite saada püsivaid tervisekahjustusi" või "Kui raamatu soovitustest kasu ei ole, siis pöörduge arsti poole". Selle kõige taustal pole pesuvalgendi joomine küll mingi ime.
Seega, kõik, kes te pesuvalgendi joojaid sõimate, mõelge, et MMS on vaid jäämäe tilluke tipp. Selle all on lahmakas tööstus, reklaam ja inimliku lolluse mõõtmatu suurus. Ja siis vedeleb seal kusagil jäämäe nõlval ka "Teaduspõhise Eesti" räbaldunud loosung. Viimast ei ole vist enam viisakas meenutadagi? Küllap sündis see kehva tähtede seisu ajal.