/nginx/o/2024/12/05/16525822t1h3fb0.jpg)
Kliimaminister Yoko Alender rääkis sel sügisel intervjuus Põhjarannikule, et rohereformide kasu avaldub tulevikus ka elektriarvetel. Ta tõi näiteks, et prognooside järgi on 2035. aastal elektri lõpphind 15,4 senti/kWh, samal ajal kui 2023. aastal oli see 17,9 senti/kWh.
Samas on tavakodanikel, aga ilmselt ka näiteks enamikul parlamendi liikmetel, kes energiapoliitilisi otsuseid teevad, praegu keeruline mõista, kuidas kujuneb see summa, mida elektri eest tuleb tulevikus maksta.
Üks asi on elektri tootmiseks tehtav kulutus. Võib ju näida, et tuule- ja päikeseparkidest tuleb see justkui tasuta, aga nende rajamiseks tuleb teha suuri kulutusi ning neid ei tehta, kui selle tagasiteenimises kindlus puudub. Seepärast soovitaksegi saada taastuvenergia toetust, mille lõppkokkuvõttes maksavad kinni ikkagi tarbijad ja maksumaksjad.
Et tuulikute elekter mere pealt või ka mõnest muust paigast tarbijateni tuua, on vaja ehitada ülekandeliine, alajaamu ja muud taristut, mis jällegi pole odav ja tehtud kulutused koos oodatud kasumiga rändavad samuti elektriarvele. Siin peitub selge surve võrguteenuste hinna tõusuks.
Sel ajal kui tuul on nõrk ja päike ei paista, on vaja elektrijaamu, mida saab iga ilmaga tööle panna. Kui need lähevad käiku ehk teenivad raha vaid ajutiselt, siis on jällegi nende rajamiseks vaja toetusi. Lisaks paneb riik omalt poolt elektriarvele juurde ka käibe- ja aktsiisimaksu ning ei imestaks, kui nuputatakse välja uusi makse.
Koos valikute tegemisega, millist teed energiamajanduses edasi minna, tuleks tarbijate ette tuua ka arvutused, kui palju üks või teine variant neile tulevikus maksma läheb.
:format(webp)/nginx/o/2019/01/06/11697670t1h8a36.jpg)