ANDRE HANIMÄGI ⟩ Jõulud ei tohi saada kiirlaenuvõla tekkimise ajaks

Andre Hanimägi, riigikogu õiguskomisjoni esimees, SDE Foto: Konstantin Sednev / Scanpix

Iseäranis jõulude ajal soovime oma lähedastele parimat, mis väljendub ka kinkide ostmises. Eesti poodide käive kasvab detsembrikuus mitu korda. Paraku võib hea kavatsus või jõuludega kaasnev surve kaasa tuua läbimõtlemata otsuseid. Neid, kelle sissetulek ei võimalda kõike soovitut osta, peibutab aga kiirlaen.

Eestis on tagatiseta tarbimislaenud ehk nn kiirlaenud küll laias plaanis kontrolli all, kuid probleem pole kaugeltki kadunud. Hapuks läinud laenud pole üksikute probleem. Riik peab seetõttu olema tugev partner tarbijate kaitsmisel ning pakkuma lahendusi, mis hoiavad inimesi võlaspiraali kukkumast.

2024. aasta septembri seisuga oli Eestis sõlmitud üle 403 000 krediidilepingu (mitte pankadega), mille jääk ulatus 1,5 miljardi euroni. Viivises olevate lepingute osakaal on jäänud 24% juurde, mis tähendab, et pea veerand laenulepingutest on probleemsed. Kiirlaenud ahvatlevad oma lihtsate tingimuste ja kiire väljamaksega, mis võivad just jõulude eel tunduda kerge väljapääsuna.

Kui ühelt poolt võiks ju tõdeda, et laenamine ning võlgu jäämine on igaühe enda probleem, siis tegelikult mõjutab see perekondi ja ühiskonda laiemalt.

Riik on teinud või tegemas mitmeid samme inimeste kaitsmiseks. Näiteks peavad inkassofirmad omama alates 2025. aastast tegevusluba ning alluma finantsjärelevalvele. Viimaks on edasi liigutud ka positiivse krediidiregistriga, mis võimaldab laenuandjatel edaspidi paremini näha laenuvõtja varasemaid laene ja kohustusi.

Ettepanekuid on teisigi. Finantsinspektsioon soovitab kehtestada nii ühtse krediidi põhiosa ja intressimakse kui ühtse tarbija sissetuleku suhte regulatsiooni, mis tagaksid krediidivõimekuse hindamise ühetaolisuse. See tähendaks laenuvõtjate hindamist ühe mõõdupuuga. Kui sama inimene ei saa oma kohustuste ja sissetuleku tõttu laenu ühe pakkuja juures, siis jäävad talle suletuks ka teised uksed. Seegi ettepanek aitaks vältida maksejõuetuse riski.

Kui ühelt poolt võiks ju tõdeda, et laenamine ning võlgu jäämine on igaühe enda probleem, siis tegelikult mõjutab see perekondi ja ühiskonda laiemalt. Võlgadega kaasnevad konfliktid ja peretülid, kogukondades on rohkem sotsiaalset ebavõrdsust ja tõrjutust ning vähem kindlustunnet. Võlaspiraalis olijatel väheneb motivatsioon tööl käia, ausat palka teenida ja makse maksta ning inimesed vajavad sotsiaalsüsteemi tuge.

Eesti majandus on juba kümnendat kvartalit languses. Selle kurva tõdemuse taustal tuleb paraku tunnistada, et väga paljudel meie kaasmaalastel on aina kallinevate hindadega raske toime tulla. Mures inimesed haaravad iga abinõu järele. Seetõttu tuleb arutleda selle üle, kas on vaja ellu viia veelgi jõulisemaid algatusi. Olgu selleks siis piirang otsepostiga saadetud reklaamile või keeld võtta 24/7 võlgu, et väheneksid impulsiivsed ja läbi kaalumata laenuvõtmise otsused.

Sotsiaaldemokraadid näevad vajadust krediidikulukuse maksimummäära alandamise ja viivistele lae kehtestamise järele. Toetamist väärib ka ettepanek luua finantsombudsmani ametikoht. Finantsombudsmani juures saaksid inimesed kiirelt ja odavalt lahendada krediidiandjatega tekkinud vaidlusi. See tagaks tarbijate parema kaitse ning hoiaks ära pikaajalised kohtuvaidlused, ühtlasi väheneks nii kohtute töökoormus. Eelmisel aastal jõudis seoses laenuvõlglastega kohtusse 15 000 avaldust.

Pühaderõõm, kingitused ja pidustused ei tohiks tulla enese lõhki laenamise hinnaga. Igaüks peaks olema riskidest teadlik, riigi roll on teha võimalikult palju selleks, et inimesed oleksid tagatiseta tarbimislaenu võttes hästi informeeritud. Pahatihti ei ole uus laen lahendus, vaid hoopis süvendab probleeme.