JUHTKIRI ⟩ Kas omavalitsused ei usalda riiki?

Kohtla-Järve linnavalitsuse hoone. Foto: Matti Kämärä / Põhjarannik

Millest räägib asjaolu, et 79st Eesti omavalitsusest on vaid 9 nõustunud allkirjastama haridus- ja teadusministeeriumis ette valmistatud hariduslepet, mis justkui peaks olema suunatud haridusprobleemide leevendamisele ning õpetajate heaolu parandamisele?

Vaevalt et suurem osa meie omavalitsusi oleks hariduse edendamise ning õpetajate toetamise vastu, küllap teeb neid pigem ettevaatlikuks see, missuguseid kohustusi võiks siit omavalitsusele järgneda.

Selge, et paljudele tavainimestele jääb selle leppega seonduv kaugeks ja ähmaseks ning ega enamik ei peagi olema peensusteni kursis õpetajate normkoormuse, nende pädevusastmete ja muu haridusspetsiifikaga. Küll aga puudutaks omavalitsustele sellega langev rahaline koormus väga paljusid, kui lisakulude tõttu väheneks omavalitsuses osutatavate teenuste hulk ja kvaliteet.

Mäletame ju omavalitsuste etteheiteid riigile, et omavalitsustele laotakse küll uusi kohustusi selga, kuid raha selleks juurde ei anta. Need vaidlused on käinud isegi riigikohtus.

See hariduslepe on veel ka selle poolest kummaline dokument, et võimaldab omavalitsustel sealt välja lugeda erinevaid asju. Pooldajad ütlevad, et see on suunatud haridusvaldkonna arengule ning pikaajalisele probleemide lahendamisele. Osa ütleb seevastu, et tegu on nii mõttetu dokumendiga, et allkirjasta või mitte, nagunii midagi ei muutu. Vastased suudavad sealt aga välja lugeda, et see tähendab linnadele-valdadele lisakulutusi õpetajate palkade maksmiseks.

Haridusleppe mitteallkirjastamine enamiku valdade-linnade poolt näitab muu hulgas ka omavalitsuste usaldamatust riigi vastu ning siin võiks valitsus küll peeglisse vaadata. Kõik need praegused kärpekirvega vehkimised suurtest keskustest väljaspool, koolide ja riigiasutuste sulgemine ning riigi taandumine oma äärealadelt mõjutavad rängalt neidsamu omavalitsusi, kellelt praegu tuge otsitakse. Usaldamatus on selle nähtuse nimi.