JUHTKIRI ⟩ Puidukeemia suurtööstuse rajamine on ultramaraton

Puidukeemiatööstus Kesk-Soomes Äänekoskis. Foto: Erik Gamzejev / Põhjarannik

Sellest on nüüd möödunud juba ligemale kolm ja pool aastat, kui Viru Keemia Grupp andis teada, et soovib Kohtla-Järve lähedale Lüganuse valla territooriumile rajada tselluloosi ja teiste biotoodete tehase.

Samal ajal esitas ettevõte Lüganuse vallavalitsusele taotluse eriplaneeringu algatamiseks. Tookord oli optimistlik prognoos, et uus tehas hakkab tööle 2026. aastal. Praegu on selge, et nii kiiresti seda tehast ei tule.

Ühelt poolt on põhjuseks planeeringute menetlemise seadustest tulenevad tähtajad, mis on Eestis pikemad kui näiteks üle lahe Soomes, kus puidukeemia on üks kaalukamaid tööstusharusid. Teiselt poolt on investeerimisotsuse tegemist lükanud edasi geopoliitiline ebakindlus, mis muudab laenuraha kallimaks, aga ka Eesti suurtööstust puudutava seadusandluse heitlikkus. Keeruline on teha miljardi euro suurust investeeringut, kui pole kindlust tooraine kasutamise võimaluste ja keskkonnanõuete suhtes.

Pikem hoovõtt on andnud samas võimaluse põhjalikumalt kaaluda läbi kõikvõimalikud keskkonnaalased negatiivsed kaasmõjud ning otsida lahendusi, kuidas neid vähendada.

Ida-Virumaa sotsiaalmajanduslikes huvides on aga, et see puidukeemia suurtööstus võimalikult kiiresti valmiks. Selle investeeringu suurus, kaasnev töökohtade arv, eeldatav maksutulu on võrreldavad sellega, mille annavad kokku kõik õiglase ülemineku fondi toel plaanitavad tööstusprojektid kokku.

Lisaks looks selline tehas ka võimaluse väärindada Eesti puitu, suurendaks eksporti ja aitaks muuta kogu riiki jõukamaks.