VAMBOLA PAAVO ⟩ Kuidas Narva noormees mul eesti keeles rääkida palus

Ajakirjanik Vambola Paavo. Foto: Kristjan Teedema / Scanpix

Tallinnas sain hiljuti meeldiva üllatuse osaliseks. Koeraomanikel on sõltumata rahvusest ja keelest alati millestki rääkida. Vene rahvusest noormees palus mul vestlust jätkata eesti keeles. Seda kohtab harva. Ta soovis keelepraktikat ning oli nördinud, et eestlased kipuvad venelastega jutlemisel alati üle minema vene keelele. Kuidas keelt omandada, kui seda võimalust ei anta, oli tema lihtne põhjendus.

Noormehe eesti keel oli sorav ja grammatiliselt õige. Ta oli pärit Narvast ja tulnud pealinna gümnaasiumi, keeleõppega oli ta tegelnud kaks aastat.

Julgustagem inimesi ja kui nende kõnes ongi mõnikord viga, pole mõistlik naerma hakata, sellega paneme inimese lukku ning ta ei julge tulevikus eesti keeles midagi öelda.

Andkem vene noortele rohkem võimalust suhelda eesti keeles, ükskõik kui palju seal on grammatilisi vigu. Varuda tuleb kannatust.

Vanade interrindelaste aeg on ümber ning uus, haritud põlvkond peale sirgumas.

Vene noored soovivad olla meiega ühes infoväljas. Vanade interrindelaste aeg on ümber ning uus, haritud põlvkond peale sirgumas. Mul on palju tuttavaid ja töökaaslasi nii venelaste kui ka valgevenelaste seas ning nad kõik on rohkemal või vähemal määral omandanud eesti keele ja tahavad seda kõnelda.

Kui mu poeg veel väike oli ja lasteaias käis, oli tema rühmas vene perekonnast pärit tüdruk. Tema vend käis ingliskeelse kallakuga Miina Härma gümnaasiumis. Nende kodus olid paika pandud kindlad reeglid: ühel päeval räägiti vene, teisel inglise ja kolmandal eesti keeles. Tüdruk omandas eesti keele mängeldes. Praegu on ta juba suur ja oma eriala hinnatud spetsialist. Mõistagi algab kõik kodust ja suhtumisest. Siin oli tegemist haritud vanematega, kellel soov anda lastele hea haridus, et nad tunneksid end Eestis koduselt.

Paraku on teine pool, kes elab ikka veel nõukogudeaegse mentaliteediga, et on vaid üks suhtluskeel. Ei ole enam − maailm on 33 aastaga totaalselt muutunud. Kui ei viitsinud omal ajal eesti keelt omandada, siis oledki tänaseks jäänud hammasrataste vahele. Ollakse lihttöölised, elatakse suletud kogukonnas ja kirutakse riiki.

Oma kooliajast mäletan Kiviõlist üht eakat perekonda, kes olid vene intelligendid kõige otsesemas mõttes. Tegemist oli kunagise Peterburi aristokraatiaga. Nad valdasid kuut-seitset keelt, kunagi ei kuulnud neilt ühtegi venekeelset sõimusõna. Kõik vaatasid neile tänaval järele. Vanaproua abikaasa oli keiserliku armee endine ohvitser. Imekombel õnnestus perekonnal pääseda pärast revolutsiooni läände, nad valisid elamiseks Eesti. Loomulikult osa vihkas neid: "Ne svoi..."

Täna on Eestis sirgunud haritud noored vene perekonnad, kes panevad lapsed eestikeelsetesse koolidesse, tahavad neile anda parimat haridust. Austagem nende soovi ning kui meid kõnetataksegi kerge aktsendiga, olgem lahked ja suhelgem.

Me räägime umbkeelsest Narvast, aga loogem tingimused, et seal ei oldaks kui üksikul saarel. Teisalt peab ka Narva ise vabanema vanadest tõekspidamistest, tulema kaasa uute ideedega. Liialt kaua oldi kapseldunud oma mulli, kuid nüüd on see mull lõhkenud.

On aeg lõpetada Narvas räpased poliitilised mängud ja tulla tänapäeva ning hakata hingama koos ülejäänud riigiga. Keeleõpe on uus reaalsus ja kõik on kättevõtmise küsimus.