ANVAR SAMOST ⟩ Vabadus võidab, kui selle pärast võidelda

Ajakirjanik Anvar Samost. Foto: Eero Vabamägi / Scanpix

Kõlab kulunult, aga kõige pimedam on enne koitu. Just praegu tundub, et õrnalt hakkab taevas ühest servast heledamaks tõmbuma, mis siis, et viimased ajad on aina läinud pimedamaks, külmemaks ja rusuvamaks.

Muidugi ei pea ma silmas kolme kuu jagu kestvat Eesti novembrit. Ajaloo viimased kümnendid on pakkunud vähe optimismi ning usku vabaduse pealejäämise osas. Eesti on selle maailma osa, otseselt ja vaimselt.

Ida suunas peab inimliku palge kaotanud Venemaa jõhkrat sõda Ukraina vastu, saates iga päev surma sadu mehi. Kodumaad kaitstes on hukkunud 43 000 Ukraina sõdurit, üks linn teise järel on rusudes, riik valguse ja soojata. Pokrovski all käib neil tundidel katkematu lahing, mis on võrreldav teise maailmasõja kõige verisemate hetkedega, ja lootust on napilt.

Vaba lääne väärtused on alati põhinenud julgusel ja enesekindlusel. Selle vastased on tihti väga edukalt otsinud meie hirme, ära kasutanud valehäbi, hirmu ja ahnust − aga alla jäänud.

Lääne pool on elu pealtnäha hea. Pinna all on paraku hirm majanduse käekäigu pärast, hirm väheste laste pärast, hirm kultuuri püsimise pärast. Usalduse kadu valitud poliitikute, nende vastutustunde ja tarkuse suhtes. Enesekindluse puudumine, klammerdumine vanade kirikute aseainetesse, vabaduste ahenemine, konformismi võidukäik ning julguse tühistamine. Iha kontrollitud ühiskonna järele, vaba eneseteostuse hinnaga.

Kõige selle tõttu on lausa uskumatu näha ümberlükkamatut tõestust, et taas kurjuse impeeriumiks saanud Venemaa jõul on piirid ja palju kitsamad, kui nad ise paista lasid.

Süüriat valitsenud Assadi perekonna ning Nõukogude Liidu ja hiljem Venemaa suhe kestis üle 50 aasta. Nii Hafez al-Assad kui Leonid Brežnev on ammu surnud, kuid diktatuuride koostöö Lähis-Idas elas üle nii Nõukogude Liidu kokkukukkumise kui araabia kevade ning sai alates 2011. aastast koos Süüria kodusõja ja Venemaa agressiivse hoiaku varjamatuks muutumisega uue vormi ja jõu.

Venemaa näitas end Lähis-Idas ja kogu maailmas, eriti selle mittevabas osas, võimeka ja halastamatu sõjalise jõu eksportijana. USA ehk vaba maailma juhtiv riik joonistas punaseid jooni liivale. Eriti nõrgana hakkasid Ühendriigid paistma president Joe Bideni administratsiooni ajal − ja seda mitte ainult Afganistani maha jättes ja Venemaale Ukraina suhtes julgustavalt mõjudes, vaid ka oma ühiskonna sisemises segaduses, nõrkuses ja eneseusu tasalülitamises.

Ja nüüd äkki saime näha, kuidas Kreml silmi peites hülgas oma liitlase, seisis jõuetult sama hästi kui sekkumata mõne päevaga Süüria režiimi võimukeskused hõivanud mässuliste võidukäiku. Ajastu lõppes, Venemaa osutus nõrgaks, võimetuks pidama suure sõja kõrval üht väiksemat sõda killustunud ja juhuslikku laadi vastasega. See annab lootust, et lagunemine Kremlis ning sõja lõpp Venemaa sisemisest nõrkusest tulenevatel põhjustel võib tulla sama ootamatult ja kiiresti.

Jääb küll Eestist kaugeks, kuid lisaks Venemaale endale on alasti Iraani režiim, mis samuti on kestnud terve ajastu. Iisrael, keda Iraan 7. oktoobri rünnakuga üritas lüüa, tõestas, et demokraatiad on vastasseisus diktatuuridega võidukad siis, kui ei pelga vabaduse kaitseks jõudu rakendada.

Sarnast vaadet omab juba kuu aja pärast vaba maailma liidri kohale asuv USA uus president Donald Trump. Loomulikult ei tea keegi, kuidas Trump oma teisel ametiajal tegelikult valitseb, ka tema ise mitte. Aga üle poole Ameerika rahvast usub, et nende riigil on uut lootust. See on suur asi.

Seega on raske mitte näha märki vaid üks öö enne Assadi ajastu lõppu Valguse linnas, Euroopa südames toimunud Notre Dame´i katedraali põlengu järgsel taasavamisel aset leidnud lääne väärtusi kandvate riikide juhtide kohtumises. Pea tuhandeaastase ajalooga kirik oli valge, helge ning seal võis tunda enesekindlust ja usku vabaduse tulevikku. Ei pidanud olema kristlane, et seda kogunemist jälgides tajuda ajaloo tukset.

Vaba lääne väärtused on alati põhinenud julgusel ja enesekindlusel. Selle vastased on tihti väga edukalt otsinud meie hirme, ära kasutanud valehäbi, hirmu ja ahnust − aga alla jäänud. Nagu ütles Ronald Reagan: "Vabadus pole kunagi enam kui põlvkonna kaugusel kadumisest. Vabadus ei ole päritav, seda tuleb kaitsta ja selle pärast võidelda."