Ida-Viru jalgpallielule hooandja

Marko Kristal püüab seista selle eest, et Ida-Virumaa noored ja andekad mängijad Eesti jalgpallile kaotsi ei läheks. Foto: Matti Kämärä

Marko Kristal on 143 korda mänginud Eesti jalgpalli rahvuskoondises. Ta on peatreenerina kahel korral tüürinud Tallinna Levadia Eesti meistriks. Nüüd püüab ta Eesti jalgpalliliidu koordinaatorina anda uut hoogu Ida-Virumaa jalgpallielule.

Kellele hoiate neil Euroopa meistrivõistlustel pöialt?

Tahaksin, et Belgia võidaks, ja ma arvan, et Belgia võidab ka.

Miks just Belgia?

Nende mängijate nimekiri on muljetavaldav. Need on noored mehed, kes on Euroopa tippklubides põhitegijad ja mängivad hästi. Ega Belgia ilmaasjata maailma koondiste pingereas esimeseks pole tõusnud.

Aga soosikute ringis on kindlasti ka need suured jalgpallimaad, kes seal on alati olnud: Saksamaa, Hispaania, Itaalia, Prantsusmaa. Igal meeskonnal on samas oma nõrkused olemas. Näiteks Prantsusmaa puhul on küsimus, kuidas ta kodus mängimise pingele vastu peab. Inglismaa on häid mänge teinud ja neilt oodatakse iga suurturniiri eel hästi palju. Aga ma arvan, et neil läheb nagu tavaliselt:  enne turniiri puhutakse õhk sisse, aga siis läheb see susinal välja. Suurturniiridel on kõigil soosikutel tugevad pinged peal, kes nende maandamisega paremini hakkama saab, see ka võitjana välja ujub.

Olete ise 143 korda Eesti koondise eest mänginud. Kuidas mängijad tähtsate mängude eel nende kohal lasuvate pingete maandamisega hakkama saavad?

Palju oleneb igast mängijast endast, kuid loomulikult on ka treeneritel ja kogu meeskonna personalil suur töö, et need pinged maha võtta või neid õigesti suunata. Kõige parem on mitte lasta neil üldse tekkida. Tavaliselt tekivad need pinged väljastpoolt meeskonda tulevate tegurite mõjul.

Mis need on?

Ootused köetakse liiga suureks. Eestis ei ole seda eriti tunda, aga suurtes jalgpallimaades on meedia poolt tohutu surve. Head treenerid suudavad meeskonna hingeelu seestpoolt kontrollida ja meeleolu positiivsena hoida. Mängijaid kaitstakse nii  meedia kui igasuguste muude nende mängu mõjutada võivate tegurite eest rangete reeglitega.

Teil endal oli võimalus mängida Eesti koondises Portugali vastu 100 000 pealtvaataja ees. Kuidas tookord sellise harjumatu meluga toime tulite? 

Eks sellisesse katlasse sattumine võib mõjuda küll, eriti veel siis, kui eelmine mäng oli näiteks Narvas. Ja nüüd oled korraga staadionil, kus on pealtvaatajaid kõvasti rohkem kui Narvas elanikke. Muidugi on oht tekitada endale lisapingeid. Aga kui suudad sellises olukorras asju objektiivselt vaadata, siis ei tohiks olla midagi hullu.

Tegelikult andis sellises õhkkonnas mängimine väga tugeva positiivse emotsiooni. See on väga eriline tunne, mida tasub ise kogeda.

Kuid eks sääraseid mänge tuleb kõigil ette, kus mõtled üle või tahad paremini esineda, kui võimed lubavad ja vastane laseb.

Millised mängud teie koondisekarjääris on kõige erilisemalt meelde jäänud?

Läksime Edinburghis  Šotimaa vastu [1998. aastal] teise poolaja keskel 2:1 juhtima. Šoti publik on iseenesest äärmiselt pöörane. Terve mäng käis vahetpidamata meeletu möll ja laulmine. Sel hetkel, kui oma teise värava lõime, tekkis sel staadionil hoobilt täielik vaikus. Me suutsime panna 40 000 inimest hetkega täiesti vaikima. Muidugi kestis see vaid viivu, sest niipea kui šotlased palli keskringis lahti mängisid, läks see möll otsemaid senisest veelgi kõvemini edasi. Kuigi me kaotasime lõpuks selle mängu 2:3, püsib see vaikusehetk  positiivse emotsioonina siiani meeles.

Kuidas juhtus nii, et tehes Eestis pika karjääri Floras, õnnestus paljude aastate jooksul vältida raskemaid vigastusi, aga katsed välisklubides läbi lüüa nurjasid just traumad?

Olukordi, kus trennis lähevad jalad kokku ja hüppeliiges saab raskelt viga,  võinuks ette tulla tuhandeid kordi ka Eestis, aga kahjuks juhtus see minuga just siis, kui olin pääsenud Rootsi. Soomes oli samamoodi. Tulin just koondise laagrist tagasi ja trennis tõmbasin jala tagumise imeliku lihase ära.

Käisite end näitamas ka suurklubis Manchester Citys ja lõite seal treeningmängus värava, ometigi ei õnnestunud lepinguni jõuda. Mis puudu jäi?

Käisin ka Ipswich Townis ja Saksa klubides, eks neid proovimisi oli. Ka Iisraelis olin kuu aega kolme-nelja meeskonna juures. Seal oli huvitav, et osa mängijaid olid sõjaväelased, panid enne trenni ilusti automaadid seina äärde, tegid trenni ära ja läksid tagasi väeossa.

Mille taha väliskarjäär  jäi − ju siis ei olnud piisavalt hea. Sel ajal oli Eesti jalgpallikaardil ikka väga tundmatu maa. Aga siis ja ka praegu on konkurents meeletu ja häid mängijaid, kes kõik tahavad pääseda marjamaale, on tohutult palju. Võimalik, et ma ei teinud sellises konkurentsis läbilöömiseks piisavalt tööd, võib-olla ei olnud mul ka piisavalt teadmisi, kuidas seda mõtestatult teha.

Mida te nüüd ise treenerina Eesti noortele ja andekatele jalgpalluritele soovitate, mida nad peavad tegema, kui tahavad jalgpallis heaks saada ja edukat karjääri teha?

Hea mängija on suhteline mõiste. Keegi võib olla hea Eesti meistriliiga tasemel, aga tasub mõelda selle peale, et kui sa oled Eestis kõva tegija ja lööd noorteliigades palju väravaid, siis võib-olla on sul siin liiga lihtne. Oskus pingutada, oskus endast kõike välja anda on suur asi, mida on kunstlikult väga raske õpetada.

Tuleb päevast päeva tõestada, et oled teistest parem. Iga päev!  Kui ükskord õnnestub pääseda välisklubisse, siis ei saa jalga sirgeks lasta. Siis alles algab töö uuel tasemel ja läheb aina raskemaks. Kogu aeg enda sundimine ja pingutamine on tegelikult väga raske.

Stressi tekitab ka võõras keskkond.

Tuleb harjuda olema pingelises konkurentsiolukorras. Ümber ei ole harjumuspärast tuge nagu kodus, ei sõpru ega perekonda.  Need, kelle vaimne pool sellises meeletus konkurentsis vastu peab, löövadki läbi.

Aga muidugi peab selleks ise väga hea olema. Mängijatel on üldiselt neli-viis põhiomadust, mille järgi saab hinnata nende taset. Võtame näiteks Paul Pogba [Prantsusmaa koondise poolkaitsja]. Ta on jõuline, ta on kiire, ta näeb hästi väljakut, on vastupidav. Tal on kõik tippmängija omadused. Eestis leiab samuti mängijaid, kes on väga  kiired ja tehnilised, aga samal ajal on muud asjad nõrgavõitu. Samas see, kes oskab hästi mängu lugeda, ei ole piisavalt jõuline jne.

Kui keeruline on treenerina neid tõsiasju noortele selgeks teha?

Ei ole sugugi lihtne. Arno Pijpers [hollandlasest Eesti koondise peatreener sajandi alguses] rääkis ka meile omal ajal, et me peame kiiremini mängima ja palli kiiremini käima panema. Okei, saime aru. Siis mängisime Floras mõnda Eesti meistriliiga mängu, mille käigus selgus, et ei pea kiiremini tegutsema,  saime hakkama ka aeglasemalt palli liigutades. Nädala pärast mängisime Itaalia vastu. Siis äkki saime aru, et kui me tõesti ei lükka palli tugevamini ja kiiremini edasi, siis see ei jõuagi meeskonnakaaslaseni.

Mängijad peavad kogema võimalikult sageli selliseid olukordi, alles siis see talletub.

Kas tegevuse kiirus ongi see põhiline klassivahe, milles Eesti mängijad teistele alla jäävad?

Loomulikult on mujal mängud palju kiiremad ja ka jõulisemad. Tempovahe on vägagi tuntav. Meil Eesti liigades saab lihtsamalt hakkama. Kõik kirjutavad, et ründaja lõi kolm väravat, supermees. Kuid sellele ei pöörata tähelepanu, et 15 korda, kus oleks olnud võimalik kiiremini tegutsedes ära lüüa, jättis ta värava  löömata. Tugevamal tasemel mängudes aga ehk vaid kaks võimalust kogu mängu jooksul tekibki ja kui sa kummalgi neist väravat ei löö, siis kerkib kohe küsimus, et mis ründaja sa oled ja milleks sellist mängijat meeskonda vaja on.

Mõned jalgpallitreenerid vehivad ja möirgavad vahetpidamata platsi ääres ja lasevad kurje sõnu lendu, teised istuvad vaikselt pingil ja saavad samuti meeskonna soovitud viisil toimima. Mis tegelikult paremini mõjub?

See, mis väljaku ääres silma jääb, on üks asi. Tegelik töö toimub treeningutel. Treeneri puhul on kõige tähtsam oma mängijate tundmine, kuidas igaühega neist käituda, et neist parim kätte saada. Kui on meeskonnas mehi, kelle peale on vaja karjuda, et nad paremini mängiksid, siis peadki seda tegema. Kui on mängijaid, kel pead võib-olla pead silitama ja kätt hoidma ning neile ilusaid lugusid jutustama, siis tuleb ka seda teha.

Kas see, kuidas näiteks tänavu meistrite liiga finaali jõudnud Madridi Atletico peatreener Diego Simeone platsi ääres nii ennast, mängijaid kui publikut üles kütab, on pigem teadlik etendus või lihtsalt paratamatu enese väljaelamine?

Tegu on väga emotsionaalse treeneriga ja see, mis ta platsi ääres teeb, on osa temast. Jaak Salumets ütles omal ajal, et kui ta mänguga seotud emotsioonid enda sisse jätaks, saaks ta pingi peal keset mängu infarkti. Pigem tuleb ennast välja elada. Kui see meeskonnale hästi mõjub, siis miks mitte. Ja publikul on ka huvitav.

Mõne riigis käib viiendas liigas mängiva meeskonna kohtumisi pidevalt vaatamas pool väikelinna. Miks Eestis  meistriliiga mängudel tribüünidel publikut hõredalt on?

Osa meie staadione on sellises seisus, et inimesed ei kipu sinna minema.  Näiteks väikeses kohas Vändras on korralik staadion ja seal käib suhteliselt palju inimesi mänge vaatamas.

Paljudes Saksamaa külades käivad inimesed staadionil, kus meeskonnas mängivad valdavalt omad poisid, kellele on abiks kaasatud mõned päris head mängijad mujalt. Staadionile minnakse oma küla toetama. See ongi see moodne kogukonnaüritus. Selle tunde tekitamisel peavad klubid pingutama ja muidugi peab ka väljakul pidevalt midagi huvitavat toimuma.

Mida te Ida-Virumaal soovite korda saata?

Olen ligemale poole aasta jooksul loonud siinsete klubidega kontaktid ja saanud enam-vähem aru, mis Ida-Viru jalgpallielus toimub ja mida oleks vaja teha.  Ühe konkreetse projektina toimubki sel nädalal koostöös Hispaania tuntud klubi Valenciaga Vokas noortelaager.

Käin vaatamas ka siinsete noorte mänge. Kui klubidel on huvi, siis püüan oma nõu ja kogemusega aidata noortel  mängijatel areneda. Üks põhiprobleeme on see, et paljud andekad loobuvad 16-17aastaselt. Selles vanuses oleks vaja nendega põhjalikult tegelda ja neid toetada.