Põlevkivitööstuse eduloo tagasilöök

Põlevkivitööstus on Ida-Virumaale maha jätnud mitmeid märke. Negatiivse alatooniga märke. Selliseid, millele muu Eesti vildakalt vaatab. Paari märgi puhul on suudetud need aga ümber pöörata ja pandud tööle piirkonna kasuks. Nii on endisest Kohtla kaevandusest saanud elamusterohke allmaamuuseum ja Kiviõlis on õigupoolest prügimäele suure vaeva ja tööga ehitatud Eesti vingeim suusakeskus. Kolmas selles rivis on Aidu karjääriala ja sealne veespordikeskus.

Aidu karjääriala arendamine läks esiotsa nagu lepase reega. Kõik nägid keskuses, kus on kümneid kilomeetreid sinakasrohelise veega kanaleid, suurt potentsiaali. Oma suuri võimalusi nägid selles nii sõudjad, aerutajad kui veemotosportlased. Ka kaevandusettevõtte sotsiaalset närvi pigistati nii, et ekskavaatorid keerasid oma nokad sedapidi, et valmis sai kõikidele nõuetele vastav sõudekanali süvend.

Ida-Virumaa valis Aidu veespordikeskuse piirkonna konkurentsivõime tugevdamise programmi olulisimaks projektiks ja see, et keskuse ehitamine rahastust ei saanud, oli löök kõigile. Eelkõige nendele, kes on sellesse projekti pannud aega, raha ja väärtuslikke ideid. Nüüd ei julge enam keegi uskuda ega arvata, et rahajagamise teine voor edukas tuleb.

Põhjarannik leiab, et praegu oleks õige aeg ka riigil oma sotsiaalset vastutustunnet näidata ja keskuse rajamisele õlg alla panna, et põlevkivitööstuse taaskasutamise edulugu luhta ei läheks. Negatiivseid näiteid on piirkonnas niigi liiga palju.