Eesti poliitikasse värskuse tooja
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2019/01/06/11697670t1h8a36.jpg)
Kuigi poliitikud on ultramaratoniks kiskunud tänavuse presidendivalimise protsessi eest avalikkuse käest kõvasti sarjata saanud, võiks lõpptulemuse ehk Kersti Kaljulaiu Eesti presidendiks valimise eest neid ka kiita. Nagu paljudes muudeski eluvaldkondades loeb lõpuks siiski tulemus.
Ei ole ka mõtet erakondi hurjutada selle eest, et esimesed presidendivalimise katsed vussi läksid. Kui peaaegu iga parlamendis esindatud erakonna jaoks oli auasi seista enda esitatud kandidaadi taga lõpuni, siis olnuks ühel neist riigikogus kahe kolmandiku või valimiskogus poolte häälte saamine võimalik vaid juhul, kui ta olnuks teistest mäekõrguselt parem. Aga nad olid ühtlaselt head.
Kersti Kaljulaiu puhul on kõigist tema viimase nädala jooksul ilmsiks tulnud voorustest üks olulisemaid, et ta peaks uue tulijana tooma Eesti poliitikasse värskust, mille defitsiidi käes on avalikkus ammu kannatanud. Reformierakond on 20 aastat riigis võimul olnud, Keskerakond peaaegu sama palju pealinnas. Kui pärast Toomas Hendrik Ilvese kümmet ametiaastat olnuks ka järgmine president kahe suurpartei tuntava sidemega, siis olnuks see ilmselt juba liig.
Väiksem tuntus võrreldes nende poliitikutega, kes on aastaid teleekraanidelt vastu vaadanud, võib samuti plussiks osutuda. Ei ole kahtlust, et sisemine motivatsioon avada end Eesti ühiskonnale ja näidata end parima võimaliku presidendina on tal tugevamgi kui neil, kes valimiskogus kandideerisid.
Ida-Viru seisukohast pole paha seegi, et uus president on tänu omaaegsele Iru soojuselektrijaama direktori ametile tugev ka sellises valdkonnas nagu energeetika.