Tugevat vastast ei julge rünnata ka suur kiskja

FOTO: Põhjarannik

FOTO: Põhjarannik

Miks Balti riigid on NATO liikmed ja väikeriikidena tahame, et meie territooriumil paikneksid võimalikult suured liitlaste üksused?

Me ei taha 1940. aasta sündmuste kordumist, meie kodumaa okupeerimist või annekteerimist. Tugevat vastast ei julge rünnata ka suur kiskja.

NATO Varssavi tippkohtumise otsused suvel kutsusid Venemaa juhtkonnas välja pahameeletormi. Kremli propagandamasin alustas kõrvulukustavat lärmi, süüdistades allianssi agressiivsuses, laienemises ida suunas ning tegelikult olematu kokkuleppe rikkumises Venemaaga, mille järgi NATO olevat lubanud, et Ida-Euroopa liikmesriikidesse ei paigutata neis alaliselt paiknevaid NATO üksusi. Venemaa elanike mõjutamiseks jätkus uue hooga jutt, et riigi on piiranud ümber vaenlased, kes sepitsevad kallaletungi.

Tõepoolest, Poolas langetatud otsused vastavad meie regiooni julgeoleku tagamise ja tugevdamise meetmetele, mida Balti ja Ida-Euroopa riigid taotlesid alliansilt peaaegu kaks aastat − alates hetkest, kui Venemaa annekteeris Krimmi ja okupeeris Ukraina idaosa. Tippkohtumisel otsustati suurendada NATO vägede püsivat kohalolekut Baltikumis ja Poolas, paigutades igaühte neist riikidest pataljoni taktikalise grupi, ligi 1000 sõjaväelast. Lähiajal saabub Poolasse ka USA tankibrigaad.

Laiendatud on NATO Euroopa ühendatud relvajõudude ülemjuhataja volitusi, uuenduskuuri läbivad NATO kaitseplaanid. On püstitatud ülesanne taastada vägede kriisiaja juhtimise süsteem ning samuti NATO luuresüsteem, mis sisuliselt likvideeriti Venemaaga suhete soojenemise ajajärgul. Tippkohtumine kinnitas NATO kiirreageerimisjõudude suurendamise kuni 40 000 meheni ja 5000mehelise kohese reageerimisvalmidusega üksuse loomise nende koosseisus. Balti riikides luuakse NATO side- ja juhtimispunktid.

Meie pingutuse tunnustusena oli rõõmustav tippkohtumise otsus eraldada NATO poolt kaitsevajadusteks Eestile 64 miljonit lisaeurot.

Venemaa infoväljas asuvatel venelastel ja eestlastel tekib kahtlemata küsimus: milleks on vaja kõiki neid sõjalisi ettevalmistusi? Kas tõesti kavatseb NATO rünnata Vene Föderatsiooni? Ei, ei kavatse. NATO tippkohtumise otsused on tagajärg, reaktsioon nendele rahvusvahelise julgeolekuolukorra järskudele muutustele Euroopas, mis on aset leidnud president Putini valitsemisajal. Vaatame selle reaktsiooni põhjusi lähemalt.

Juba Putini esimesel valitsemisperioodil teatas Kreml, et kõik endised NSV Liidu vabariigid kuuluvad Vene Föderatsiooni eriliste rahvuslike huvide sfääri. Lähtutakse kavast taastada Euroopas mõjusfäärid ja kontroll kõigi endiste postnõukogude vabariikide üle, ehk taasluua Vene impeerium vähemalt endise NSV Liidu piirides. Seda plaani kinnitas Putin hiljem, teatades, et endise Nõukogude Liidu integreerimine ühtsesse geopoliitilisse ühendusse on Venemaa peamine prioriteet.

Selle n-ö strateegilise lähieesmärgini jõudmisega ongi Putin ja tema meeskond praegu ametis. Venemaa kontrolli taastamine endiste nõukogude vabariikide üle toimub kahel viisil. Esiteks pehmelt − nende kaasamisega Moskva loodud rahvusvahelistesse organisatsioonidesse, nagu Sõltumatute Riikide Ühendus (SRÜ), tolliliit, Euraasia majandusliit ja Venemaa-poolne NATO vaste − Kollektiivse Julgeoleku Lepingu Organisatsioon (KJLO).

Teisalt jõuga, mis saab osaks nendele postnõukogude vabariikidele, kes on öelnud ära Kremli pakutud ühisprojektidest ja valinud läänemeelse orientatsiooni ehk ühinemise Euroopa Liidu ja NATOga. Venemaa relvastatud agressiooni ohvriteks on langenud nii Gruusia kui Ukraina, kus sõda alles käib. Suurriigi agressiivsus on kaasa toonud olukorra, kus Venemaa on jäänud rahvusvahelisse isolatsiooni ja lääneriigid on kehtestanud talle majanduslikud sanktsioonid.

Venemaa relvajõududes luuakse järjest uusi väekoondisi ja üksusi. Nii taasmoodustati 2015. aastal Eesti ja Läti naabruses asuvas Lääne sõjaväeringkonnas 1. kaardiväe tankiarmee, mis oli pärast külma sõja lõppu likvideeritud. Selle koosseisu kuuluvad eliitdiviisid, 4. kaardiväe Kantemirovi tankidiviis ja 2. kaardiväe Tamani motolaskurdiviis, loomisjärgus olev 144. motolaskurdiviis, üks tankibrigaad ja üks motolaskurbrigaad. Neis on kokku üle 700 tanki. Tankiarmee ei ole mitte operatiivtasandi kaitse-, vaid ründevahend, mis on mõeldud pealetungilahinguteks, läbimurreteks ja tegutsemiseks sügaval vastase tagalas.

Tekib küsimus, mis on selle armee otstarve, keda see armee kavatseb rünnata? Käesoleva aasta algul teatas Vene kaitseminister Sergei Šoigu kahe uue diviisi moodustamisest Lääne sõjaväeringkonnas. Milleks neid vaja on, kui ringkonda on niigi paigutatud ligi 40% kõikidest Vene relvajõududest?

Skandinaavia ja Balti regioon oli kuni viimase ajani üks maailma rahumeelsemaid piirkondi. Siin ei ole konfliktikoldeid, riikidevahelised suhted on heanaaberlikud ja konstruktiivsed. Välja arvatud Venemaaga − riigiga, mis on agressiivne ja mille juhid unistavad maailma valitsemisest, püüavad vägivallaga lahendada kõiki rahvusvahelisi probleeme ja ähvardavad naabreid sõjalise jõuga.

Kui Venemaa süüdistab NATOt laienemises, siis tegelikult ei toimu mitte laienemine, vaid Venemaaga külgnevatel väikeriikidel on soov asuda julgeolekukaalutlustel NATO liikmeks.

Esimest korda taasiseseisvunud Eesti ajaloos on saanud reaalsuseks liitlaste püsiv kohalolek. Kaitsekulutused on 2017. aastal riigi eelarvestrateegias läbi aegade kõrgeimal tasemel − 2,2 protsenti sisemajanduse kogutoodangust ehk ligi 477 miljonit eurot. Sellele lisanduvad liitlaste sõjalise kohalolekuga seotud kulud, kokku 31 miljonit eurot.

Ajalugu on näidanud, kuidas sõprade ja liitlasteta ei ole ka Eesti Vabariigi iseseisvust.

Tagasi üles