Ossipenkoism kui valitsemise õpetus

Foto: Põhjarannik

Foto: Põhjarannik

Ossipenkoism on 21. sajandi alguses Ida-Virumaa linnas Kohtla-Järvel välja arendatud õpetus, mis võimaldab kommunaalettevõtte omanikul tänu soojadele suhetele omavalitsusjuhtidega rikastuda ja muuta kohalik võim oma firma huve teenivaks tööriistaks.

See oligarhia tunnustega süsteemne õpetus on oma nime saanud seda kõige enam täiustanud endiselt politseikomissarilt ja sajandivahetusel kommunaalärisse sukeldunud Nikolai Ossipenkolt.

Õpetuse edu tugineb vastastikusele sõltuvusele. Ärimees vajab kohalikke võimuhoidjaid, et need korraldaksid hankeid talle sobivatel tingimustel ja võltsiksid vajaduse korral hiljem tööde akte, et teenida ettenähtust suuremat tulu.

Selle nimel hoolitseb ärimees, et talle olulistes omavalitsustes pääseksid võimule talle ustavad ja lojaalsed inimesed. Neile, kes õpetust omaks ei tunnista või − veelgi hullem − sellega võitlusse peaks asuma, kohalikus võimuladvikus kohta ei ole.

Samas panustab õpetuse looja oma telejaama ja muude propagandakanalite kaudu järjekindlalt selgitustöösse, et valijate usk oma kohalikesse valitsejatesse ei kustuks ja ükski nurjatu jõud ei pääseks neid sealt kukutama. Tuleb järjekindlalt sisendada, et vaid olemasolev süsteem säilitab õnneliku tänapäeva ja loob helge tuleviku. Alternatiive pole. Kõik sellised hädad, nagu suur tööpuudus, madalad palgad, noorte pagemine, väärtuse kaotanud korterid ja kütmata majad, on kohalike juhtide paleust hinnata mittetaipavate riigis võimul olevate tumedate jõudude süü.

Ossipenko tuntuim kaasteeline ja mõttekaaslane on ligemale 13 aastat Kohtla-Järve linnapea ametis olnud Jevgeni Solovjov. Kuid õpetusest on vaimustunud ja selle levikusse oma panuse andnud veel paljud inimesed, kellest osa on eelistanud oma seotust varjata.

On ka põhjust. Ossipenkoismi on püüdnud taunida ning selle järgijaid taga kiusata pahatahtlikud poliitilised konkurendid ja ajakirjanikud, aga ka kurjad politseiuurijad, prokurörid ning kohtunikud. Nende tõttu on tulnud taluda ka kannatusi. Kaitsepolitsei paigaldatud mikrofonide ja muu jälitustöö tulemusel pidid kohtu ette astuma nii Solovjov, abilinnapea Jüri Kollo kui ka Ossipenko ise.

Viimase külge kohtukulli küüned siiski ei hakanud. Olgugi et jõustunud kohtuotsusest, millega Solovjov ja Kollo korruptsioonis süüdi jäid ning rohkem kui neljaks aastaks tingimisi türmi mõisteti, oli põhiline kriminaalse tulu saaja just Ossipenko firma N&V. Summa, mille Kohtla-Järve linn talle oma juhtide heakskiidul loovutas, ulatus ligemale miljoni euroni. See on üks tipptulemusi kohtus kinnituse leidnud Eesti korruptsioonijuhtumite seas.

Ent tõestatud kuriteod puudutasid vaid ühte lühiajalist perioodi, mil kaitsepolitsei binoklid olid Kohtla-Järve linnavalitsuse peale teravaks keeratud. Kedagi ei saa keelata uskumast, et muul ajal toimunud tehingud olid puhtad nagu prillikivi ja ülejäänud kümned miljonid on linnakassast tema firmadesse jõudnud ausal teel. Iseasi, kui tõemeelsena sellesse uskuja iseendalegi näib.

Ossipenkolt, kes tuleb toime nii auto kui enda loodud, Jõhvis võimule tulnud valimisliidu juhtimisega, jõudis kohtusaali vaid arstitõend, mis kinnitas, et tervis ei võimalda tema üle kohut mõista. Heasüdamliku inimesena pani ta hiljem pehme padja alla kohtuvintsused läbi teinud Solovjovile ja määras ta oma prügila juhiks.

Kohtla-Järve linnavõimud pole loovutatud miljonit siiani tagasi nõudnud ja kulutavad aega juriidilistele analüüsidele ning süüdistavad seda teemat torkivat ajakirjandust linna maine rikkumises. Toimunut pole hukka mõistnud ka Keskerakonna juhtfiguurid − ei Savisaar, Ratas, Toom ega keegi teine −, olgugi et nii Solovjov kui Kollo olid selle erakonna silmapaistvad esindajad Kohtla-Järve piirkonnas.

Pärast saadud õppetundi muutusid ossipenkoismi jüngrid ettevaatlikumaks, et vältida sissekukkumisi. Et omada toimuva üle kindlamat kontrolli, on Ossipenko välkmaletaja kombel liigutanud talle ustavaid inimesi edasi-tagasi kohalike võimuorganite ja oma firmade vahel. See on ka omalaadne väljakutsuv küünilisuse demonstratsioon, et arvake ja tehke, mida tahate, aga seda süsteemi ei pure ükski hammas.

Avalikkuse halvakspanule vaatamata ei ole ossipenkoismi jüngrite read kahanenud, vaid pigem vastupidi. Kui Jõhvi oli olnud selle õpetuse vastuvõtmise osas pikka aega tuim ja põlglik, siis viimastel aastatel kostab ka sealses vallamajas üha sagedamini jutte sellest, et Ossipenko on üks tubli ja õige mees ning pimedad on need, kes omakasupüüdlikult temast tonti püüavad maalida.

Isegi mõned Reformierakonna tuntud poliitikud, nagu Deniss Boroditš ja Ain Seppik, käivad aeg-ajalt tema jutul. Kes seda täpselt teab, millest räägitakse. Kas on need ossipenkoismi kursused või püütakse teha kaupa, mis tingimustel mõni kuuleka käitumisega oravapoiss ka Kohtla-Järve või Jõhvi valitsemise puu oksal istumiseks loa saaks?

Imbudes süsteemi, on võimalik püüda seda muuta, kuid kerge on hoopis kohaneda ja mõelda, et selle osa polegi halb olla. Tänu töökindlusele ja raskesti väljajuuritavusele võib tekkida huvi ossipenkoismi frantsiisimise vastu ka nendes omavalitsustes, kus selle võlud on veel tundmatud.

Järgmisel sügisel toimuvad kohalikud valimised on ossipenkoismi tuleviku osas määrava tähtsusega. Kaalul on, kas selle õpetuse aeg saab otsa, sest see on tänapäeva Eesti Vabariiki sobimatu, või kasvavad talle senisest veelgi tugevamad tiivad.

Käesoleva loo allikana on kasutatud Tartu ringkonnakohtu jõustunud otsust kriminaalasjas nr 1-12-12478.