Reformierakonna seisak ja langemine

Eilne parlamendi otsus saata Reformierakond opositsiooni ridadesse on kahtlemata ajalooline sündmus, sest oravapartei valitsus on juhtinud Eestit 17 aastat ja tegelikult oli rahvas juba võõrdunud mõttest, et võiks olla ka teisiti.

Võib öelda, et Reformierakonna võimu garandiks oli Keskerakonna nüüd juba endine esimees Edgar Savisaar, kellega enamik suurematest parteidest oli koostöö välistanud. Niipea kui Savisaar kukkus, läks sebimiseks, kes esimesena Keskerakonna rüppe pääseb.

Kui üks erakond on nii kaua võimul olnud, ei saagi teisiti olla, et muututakse ignorantseks, minetatakse enesekriitika, aga ka värsked ideed ja hoogne teotahe. Reformierakond magas juba eelmise, Andrus Ansipi valitsuse ajal loorberitel ning Ansipi puhul kiputi tema pikale veninud ametiaja tõttu paralleele tõmbama küll Putini, küll Brežneviga.  Taavi Rõivas aga tunnistas isegi avalikult, et ega valitsus enam eriti midagi tegema ei peagi (kuulus väide riigi peenhäälestamisest) ehk siis kõik oleks nagu juba tehtud.

Aga nendelgi erakondadel, kes Reformierakonna pingile saatsid, lasub tegelikult osalt vastutus selle eest, milles nad Rõivast ja Reformierakonda süüdistavad. Olid ju sotsid ja IRL kauaaegsed oravate partnerid, kes kandsid samamoodi valitsusvastutust.

See, et Reformierakond opositsiooni saadeti, on positiivne juba seetõttu, et annab ühele Eesti suuremale erakonnale võimaluse näha ka Eesti elu neid tahke, mida võimul olles ei nähta või näha ei taheta.

Loodetavasti panevad eilsed umbusaldajad kokku tegusa valitsuse, kes suudab Eesti paljuräägitud seisakust välja viia.