Leping sigatsejaga − helgema tuleviku nimel

Foto: Põhjarannik

Foto: Põhjarannik

Kui eelmisel sügisel tuli ilmsiks, et keskerakondlasest riigikogu liige Mihhail Stalnuhhin on oma pojale ja naisele liisinud kuluhüvitiste eest autosid, nimetas sotsiaaldemokraatide esimees Jevgeni Ossinovski seda 50 000 euro maksumaksja raha isiklikuks otstarbeks kantimiseks: "Igal juhul sigadus, aga mul on veel üks küsimus: kuidas saab selline inimene juhtida riigikogus riigieelarve kontrolli komisjoni, mis peaks teostama parlamentaarset järelevalvet riigi raha sihipärase kasutuse üle?" Aasta hiljem võiks Ossinovskilt endalt küsida, kuidas saab ta koos sellise sigatsejaga Eestile uut, ausamat ja õiglasemat valitsust teha.

Teine kiuslik meenutus on veidi kaugemast ajast. 2002. aastal viskas Res Publica erakonnast välja Kohtla-Järve piirkonna juhid, kellele ei andestatud koalitsiooni minekut sealsete keskerakondlastega, kes olid juba tollal kurikuulsad nii sundparteistamise kui korruptsiooniga seostamise ja mitmete muude pattudega. "Me peame hoidma Res Publica väärtusi nagu silmatera, mitte neid peenrahaks vahetama," kõlas resoluutselt tollase Res Publica esimehe Juhan Partsi karm otsus.

Kas võrdse kohtlemise põhimõtet järgides peaks IRL nüüd oma ridadest välja heitma Margus Tsahkna, Urmas Reinsalu ja teised selle erakonna juhtivad poliitikud, kes peavad praegu Keskerakonnaga läbirääkimisi? Mitte mõne linnavalitsuse, vaid Eesti valitsuse moodustamise üle. Nende seas, kellelt loodetakse riigikogus vajalikke hääli, on ka keskfraktsiooni aseesimees Valeri Korb, kes on endiselt ka Keskerakonna Kohtla-Järve piirkonna liider, nagu tolsamal 2002. aastal, ning valitsemise viisides pole selles linnas sisulisi muutusi toimunud. Nii Korb kui Stalnuhhin on riigikogus Jüri Ratase ühed lähemad võitluskaaslased, nad ei ole Savisaare leerist.

Kas Tsahkna ja Reinsalu erakonda jätmise kaitsekõne sisuks võiks olla see, et nüüd on loota vastu mitte peenraha, vaid kullakange? Või on tegu hoopiski hädaolukorraga − erakond on põhja vajumas ja ainsale abikäele, mis uppujani ulatub, on tätoveeritud ristikheinalehega kõhh-täht.

Selles, et poliitikas neelatakse alla igasuguseid asju ning inimestes toimub hämmastavaid selginemisi ja meelemuutusi, ei ole iseenesest midagi üllatavat. Eriti pärast seda päeva, mil Reformierakonda astus Vilja Savisaar-Toomast, hoolimata sellest, et oli ise varem kuulutanud, et Andrus Ansipist on Eestile hullem vaid katk.

Poliitikuid ei tasu hukka mõista selle eest, et nende vaated ajas muutuvad. Aegade hämaruses rajatud kaevikutes aina sügavamale kaevumine ja vastuolude teravdamine ühiskonda edasi ei vii. On tõlgendamise küsimus, kas lähenemine endiste vastastega on selgrootus ja põhimõttelagedus või hoopis paindlikkus ning kompromisside otsimise kunst. Oluline on, kas vaenukirved maetakse heade poliitiliste ideede elluviimise või ainult võimu nimel.

Olgugi et oravaprae järele on neelud juba ammu käinud, peaks nüüd, kui see lauale jõudnud, pöörama tähelepanu siiski ka sellele, kas kokkade käed ja põlled on puhtad või mitte. Keskerakonnaga seotud probleemidest on põhitähelepanu saanud koostööleping Ühtse Venemaaga. Tänu sellele on see ka muutunud sümbolina suuremaks sisust. Selle ühepoolne tühistamine Jüri Ratase poolt oleks silla läbiraiumine suure osa Keskerakonna valijatega − see on niigi muutunud hapramaks pärast Edgar Savisaare ja Yana Toomi kõrvale jäämist erakonna juhtimisest. Meeldib see või mitte, aga on selge, et Ratas ei hakka praegu riskima ega rebi seda lepingut demonstratiivselt ribadeks.

Küll aga on raskem mõista, miks ei saa Keskerakonna uued juhid selge sõnaga hukka mõista seda valitsemisstiili, mida on juba paarkümmend aastat viljeldud Tallinnas ja Ida-Viru linnades, ning sellega lõpparvet teha. Reformierakonna pühkis riigist võimult aina kasvav ülbus, ent ainuvõimuga Tallinnas, Narvas ja Kohtla-Järvel on võimu ülbuse kontsentratsioon olnud veelgi tugevam. Kas Ossinovski, kes on Narvas kohalikel valimistel kandideerides korruptiivset ja demokraatia tugeva defitsiidiga süsteemi teravalt kritiseerinud, on nüüd Ratasega valitsust tehes valmis selle koha pealt silma kinni pigistama? Kui Reformierakonna juhtimisel on riik sattunud seisakusse, siis milline oleks õige sõna selle kohta, kuhu on Keskerakond 20 aastat kestnud valitsemise tulemusel jõudnud Kohtla-Järvel ja Narvas?

Hea, et riigis pikka aega omaette nurgas olnud Keskerakond astub nüüd suurde mängu ja saab võimaluse näidata, milleks ta suuteline on. Ent seejuures on ka oluline, millise poliitilise kultuuri ta endaga valitsusse kaasa toob.

Optimistid võivad mõelda, et koalitsiooni väiksemad vennad suudavad neid mõjutada ja tulevikus muutubki Keskerakond ka selles osas ontlikumaks. Ehk jääb tulevikus näiteks vähemaks ka neid keskerakondlasi, kes põlgavad riigikogus ära küüditamisvastase avalduse toetamise. Võib-olla teeb Stalnuhhin ükskord isegi ettepaneku muuta Narvas ära kahe punamõrtsuka nime kandvad tänavad.

Aga välistada ei saa ka võimalust, et sotsid ja IRL nakatuvad ise Keskerakonna kurikuulsasse valitsemisstiili, tajudes selle tõhusust võimu hoidmisel. Siis pole ka põhjust imestada, kui nemadki hakkavad mõne aja pärast rääkima, et naisele ja pojale riigi kulul auto liisimises või kohalike oligarhidega kuritegelikul moel kokku mängimises või linnakassast partei valimisreklaami tegemises polegi midagi halba. Eks Eesti rahva heaolu ja helgema tuleviku ettekäändel ole ajaloos hullematki tehtud. Aga püüdkem uskuda ikka parimat.