Tasuta asju pole
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2019/01/06/11697670t1h8a36.jpg)
Uus valitsus on tulnud välja plaaniga, et alates 2018. aastast saaks maakondlikel bussiliinidel sõita tasuta.
Täpsem oleks öelda, et sõitjad ei pea oma raha pileti ostmiseks kulutama, selle maksavad kinni solidaarselt kõik Eesti maksumaksjad ja muidugi ka need, kes ise neid bussiliine ei kasuta. Tegelikult tehakse seda märkimisväärses ulatuses juba praegu. Maakonnaliine teenindavate bussifirmade kuludest katab üle poole riik.
Sõitjate sõidurahast vabastamine tähendab, et riik peab kulutama toetuseks senisest hinnanguliselt üle paarikümne miljoni euro rohkem. See ei ole tasuta teenus − see ühe riikliku kulutuse suurendamine. Tõsise debati koht on, mille arvelt ja mida see endaga kaasa toob.
Võitjaks on kindlasti see bussiettevõte, kes neid liine teenindama asub, sest siis ei pea ise vaeva nägema piletitulu teenimisega, riik kindlustab püsivalt stabiilse rahavoo. On mõistetav, et bussiäris tegutsevale Keskerakonnas mõjukale Sarapuude perekonnale selline mõte meeldiks.
Aga küsimus on, kas sellega muutuks tihedamaks ka sõidugraafikud. Kuna maakonnaliinide piletid on juba praegu suhteliselt odavad, siis peamine probleem pole mitte nende hinnas, vaid selles, et bussid käivad paljudesse kohtadesse liiga harva.
Avaliku raha kulutamine on riigis võimulolijate privileeg. Kas aga rohkem kui 20 miljoni kulutamine sellisel otstarbel on kõige mõistlikum? Millised argumendid toetavad selle probleemi esiletõstmist ja teiste tagaplaanile nihutamist?