Kuhu kaovad maavalitsused
23. mai 2017, 11:02
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Haldusreform on jõudnud finišisirgele, valitsus on võtnud kursi selle peatsele lõpuleviimisele ning seepärast on otsustatud järgmise tähtsa sammuna pärast omavalitsuste ühinemist kaotada maavanema institutsioon.
Tahan kohe kõik hirmud hajutada: mitte ükski teenus ei kao kuskile, kõik jääb endiseks, kuid muutub kohaliku elaniku seisukohast lihtsamaks ja paremaks, kuna kaob bürokraatlik venitamine.
Efektiivsus − see on ilmselt kõige parem määratlus selle kohta, mille poole me praegu haldusreformi kontekstis püüdleme. Liigne bürokraatia, ametikohtade dubleerimine maavalitsuste ja omavalitsuste tasandil on muutunud riigieelarve raha mõttetuks raiskamiseks.
Oleks sellest siis ka kasu, aga ei ole: kohalikel elanikel pole sooja ega külma sellest, millega tegeleb kohalikes võimuorganites terve ametnike plejaad. Nende kohal omakorda kõrguvad maavalitsused eesotsas maavanematega.
Viimased on enamasti parteitegelased ning vaid sel põhjusel ei tahtnud eelmine koalitsioon ja endine riigihalduse minister Arto Aas selles süsteemis midagi muuta. Haldusterritoriaalne reform piirdus nende käe all kosmeetilise remondiga: laiendame nähtamatuid piire, nimetame omavalitsused ümber ja voilà − valimiseelne lubadus ongi täidetud.
Kuid praegune valitsus otsustas läheneda teisest otsast ja Eesti kaardi sootuks ümber palistada, nõnda et selle tulemusel saaksid kasu mitte poliitikud ega ametnikud, vaid kõige tavalisemad kohalikud elanikud, kes enam ammu ei nurise järjekordse poe, apteegi või postkontori sulgemise üle ning on harjunud mõttega, et kord nädalas käib nende juures müügiauto ja see on parim, millega nad arvestada saavad.
Mõistagi on nii minule kui ka Eesti ministrite kabineti liikmetele täiesti mõistetav kohalike elanike nõutus ja isegi mõningane hirm maavalitsuste kavandatava kaotamise ees. Muidugi toovad igasugused muudatused, eriti niivõrd mastaapsed reformid, nagu seda on haldusterritoriaalne reform, alguses meie ellu palju uut.
Meenutagem 1990. aastate rahareformi, kui Eesti võttis kasutusele oma valuuta, või üleminekut eurole ja astumist Euroopa Liitu. Ka siis leidus skeptikuid, kes püüdsid enamust enda poole kallutada, sest pärivoolu ujuda on ju palju mugavam kui uute avastuste teel seista. Ent spetsialistid soovitavad inimestel mugavustsoonist võimalikult sageli välja tulla. Meie mugavustsoon on praegu selline, et elu väljaspool suuri asulaid on sama hästi kui välja surnud, kuna inimesed ei näe mõtet jätkata oma elu seal, kus läheduses mitte midagi ei ole.
Praegu on meie väikeses riigis 15 maavalitsust − seda on palju. Ning arvestades ametnike koosseisu, tundub see arv sootuks suureks paisutatud. Millega nad kõik tegelevad? Lühidalt öeldes on nad omamoodi puhvriks riigi ja kohaliku omavalitsuse vahel, kes vastutavad otseselt ministeeriumide ees näiteks ühistranspordi korraldamise, õppeasutuste järelevalve ning sotsiaalsfääris tegevuslubade väljastamise eest.
Kõlab keeruliselt, kuid kes nende küsimustega tegelema hakkab ning ega koos maavanematega kao unustuse hõlma ka kõik teenused? Minu ühene vastus on "ei". Vaatleme seda transpordiühenduse näitel. Praegu tegeleb transporditeenuste siseostmisega regionaalliinidel maavalitsus, valitsuse plaani kohaselt aga langevad need ülesanded juba järgmisel aastal regionaalkeskuste ja omavalitsuste liitude õlule.
Enamgi veel: me tahame kehtestada tasuta sõidu. Kriitikud küsivad, milleks − see on ju järjekordne raha laristamine? Tallinnas on see samm end igati õigustanud, kuna sõitjad ei pea enam iga kuu mitukümmend eurot kuupiletile kulutama. Aasta jooksul teeb see kokku suure summa ning selle raha saavad inimesed kulutada neile vajalikumatele asjadele. Miks peaks siis teistes omavalitsustes teisiti olema?
Maal on inimesed sattunud olukorda, kus neil tuleb tuntav osa oma sissetulekutest kulutada transpordile, ning selle tagajärjel tekib suletud ring: vaja on raha bussisõiduks, et tööle jõuda ja raha teenida. Et sellest surnud ringist välja rabelda, on tarvis alternatiivi ning selleks on tasuta transport. Mõistagi ei ole see odav lõbu, ent kui kaua võib oma inimeste pealt kokku hoida? Neilt on niigi liiga palju ära võetud, andmata neile midagi vastu. Selle kõige põhjus on reformistide lühinägelik poliitika: nad püüdlesid vaid selle poole, et oma välismaa kolleegidele puru silma ajada ja kuulsat e-riiki ülistada.
Juba uut koalitsiooni moodustades rääkisime me sellest, et meie eesmärk ei ole ilusad loosungid, vaid reaalsed teod, seepärast eraldab riik lähiaastatel tasuta transpordi juurutamiseks veel 21 miljonit eurot. Juba praegu kaetakse 2/3 transpordikulutustest riigieelarvest, tulevikus aga kavatseme need kulutused täielikult enda peale võtta. Näiteks selle osa, mis praegu laekub piletimüügist ja moodustab ligikaudu 10,3 miljonit eurot.
Mitmemiljonilise dotatsiooni raames vaadatakse üle ja parendatakse ning vajaduse korral ka täiendatakse bussiliine. Meie prognooside kohaselt kasvab sõitjate hulk selle tulemusel mitu korda, see aga tähendab, et kohapeal hakkab tänu sellele tasapisi kasvama elukvaliteet.